Hakkan ministriks, et kohtust pääseda

Mõni nüüd loeb ja ­imestab, et kuidas see suvine puhkuste periood mõnele inimesele ikka imelikult mõjuda võib ja millised ideed siis tekivad.

Pole siin tegelikult imelikku midagi. Täitsa pragmaatiline lähenemine. Lihtsalt varem oli kogu aeg kiire ning peas idanenud mõtted ei tahtnud kuidagi paberile jõuda. Nüüd, suure suvega, kui kõik normaalsed(?) inimesed ohivad kohe-kohe saabuva kliimakatastroofi pärast, lõi mul korraga pildi selgeks. Hakkan kohe, kui jälle jahedamaks läheb, Vabariigi aastapäev tähistatud saab ning inimesed suvistest kliimavarjenditest tagasi tööle hiilivad, plaanipäraselt tegutsema.
Kohe tekibki küsimus, et mispärast ma nüüd siis äkki tõmblema hakkan? Muud teha pole? Tegelikult on, aga ei saa. Nimelt saigi suvel lõplikult selgeks, et meie muidu suurepärane kohtusüsteem jahvatab ikka kohutavalt aeglaselt ja ka väga kehvasti. Tööl on justkui piisavalt kohtunikke, aga kohtumõistmisega nad küll kuidagi hakkama ei saa. Miks ma nii arvan? Eks ikka oma kogemustele ning sõprade-tuttavate räägitule põhinedes. Mul endalgi on praegu üks kohtuvaidlus pooleli (teema rahanduslik). Seda nämmutatakse ikka kohutavalt pikalt. Mis minu jaoks on kõige solvavam (ilmselt paljud, kes on sama teemaga kokku puutunud, nõustuvad minuga) on see, et seaduse järgi on nii minul kui kohtutel dokumentide esitamiseks, otsuste tegemiseks kindlad ajaraamid määratud. Kohtutel sageli seisneb see ajamäär küll seaduses kirja panduna –„mõistliku aja jooksul“, mis tegelikult on üle mõistuse ebamäärane määratlus ja annab venitamiseks alati häid võimalusi. Kui minu või mu advokaadi dokumentide esitamise tähtaegasid jälgitakse ülima täpsusega, siis teiselt poolt nii pole. Kui siis asud uurima, et kuulge, kohus pidi oma otsuse ära tegema juba nädal tagasi, aga me pole veel seda otsust saanud, siis võib saada kohtu sekretärilt erinevaid vastuseid: „Kohtunik on puhkusel“; „Me kolisime uude majja“; „Kohtunikul jäi laps haigeks“; „Tööd on väga palju“ jne. Huvitav on aga see, et minul ega minu advokaadil ei või samu probleeme kunagi esineda ja minu nn „mõistlik aeg“ on alati täpselt fikseeritud. Ei tea küll miks?
Ühesõnaga on see mitu aastat kestnud epopöa mind totaalselt ära tüüdanud, sest nii öelda tavalise inimese loogika järgi on teema lihtne ja loogiline, aga kohtunike arvates mitte. Kuidas muidu seletada seda, et minu kohtuasi on läbi käinud küll kõik kohtu astmed, aga lõplikku lahendust leidmata on tänaseks maabunud tagasi maakohtus. Kas tõesti meie kõrgepalgalised kohtunikud, kes on saanud „eriliselt välja valitutena“ ameti kogu oma eluks, ei suuda n-ö ka lihtsates asjades kohe esimesel katsel adekvaatset otsust teha? Tuleb välja, et Maakohtutes ja Ringkonnakohtutes istuvad kohtunikud on justkui praktikandid, kellele juba kogenud Riigikohtu kohtunikud peavad sealt ülalt kõrgelt märkuse tegema, et poisid/ tüdrukud, teil on jälle see või teine seaduse pügal selle nurga alt vaatamata jäänud ja see tähendab „järeltööd“. Ainult, et miks mina jälle selle „praktikantide“ praagi pean kinni maksma? Kohtunikud aga ei vastuta justkui millegagi. Ma arvan, et kui ka kohtunike ametiaeg oleks piiratud mingi kindla ajaga (näiteks 7 aastat) ja selle tähtaja möödudes oleks võimalik vaadata tagasi tema tööalaste saavutuste kasti, et kui palju tema tehtut pidid teised hiljem uuesti ümber tegema, siis selle järgi oleks võimalik teha otsus, kas vastavat inimest üldse on mõtet järgmise ametiaja jaoks kaaludagi.
Praegu ei vastuta tehtu eest aga justkui keegi. Kohta ära ei võeta (kui just mingi eriliselt suure jamaga hakkama ei saa või kui ootamatult riigi kõrgemates instantsides ei otsustada kohtunike arvu vähendada), häbi-häbi ei tehta ja süsteem töötab täistuuridel edasi, aga efektiivsus on ääretult madal. Ükski erafirma sellise efektiivsusega turul küll kaua vastu ei peaks. Isegi puhkus on neil selline, millest tavaline töö inimene vaid und näeb (49 kalendripäeva). Seega, kui ma tahan antud protsessi kuidagi kiirendada, mõjutada, siis näen ma ainsa teena võimalust tungida tegutseva mehhanismi (pean siin silmas EV-i) enda sisse. Aga mis on EV käivitavaks jõuks praegu? Need on erakonnad, kust valitakse inimesed Riigikogusse ja kust pannakse paika ka valitsus koos kõige sellega kaasnevaga. Pean siin silmas eelkõige protsesse endid, sest tõe huvides peab ütlema, et kohtunikud ise ei tohi erakondadesse kuuluda.
Kõige pealt oleks vaja mul seega erakonda astuda. Milline erakond valida? Kuna asja tuleb võtta talupoja mõistusega, siis minu maailmavaade ei mängi hetkel mingit rolli. Igaks juhuks annan teada, et homoseksuaalide vastu pole mul miskit, naine käib Eestis kasvatatud naaritsatest tehtud kasukas ning mina söön hea meelega igasugust liha. Samuti ei ole ma päri nendega, kes on vaktsineerimise jumalale mitte meelepäraseks teoks nimetanud ning kõikidele oma hädadele ühest kindlast pudelist rüübates haiguste ennetust ja ravi otsivad. Mitteteadjate valgustamiseks olgu öeldud, et ma ei pidanud siin kindlasti mitte silmas paljude inimeste rõõmuks jälle odavamaks muutunud viina. Kui ma nüüd sellele eelnevale peale vaatasin, siis sain kohe aru, et selliste põhimõtete kindel järgimine ja avalik kuulutamine ei aita mind ilmselt eesmärgiks seatule kohe kuidagi lähemale. Järelikult on eesmärgi nimel kavalam lihtsalt vait olla ja ulguda nagu juhid ütlevad. Aga ikkagi, milline erakond valida?
Kindlasti saaks rahaga, aga nii palju mul seda kah pole, et Sõõrumaa moodi kõigile erakondadele annetada. See muidugi tagaks selle, et olgu riigitüüri juures ükskõik millises kombinatsioonis koalitsioon, tänulikkust on neil ikka vaja annetaja suhtes üles näidata, sest „meepoti“ juurde saamiseks on neil alati raha vaja. Ja mida rohkem seda on, seda tõenäolisemad on ka võimalused.
Järgmine variant oleks, kui raha ei raatsi ära anda, hakata vaatama ringi, millise erakonna juhtfiguuride juurde oleks võimalik minna nii, et saad kellegile öelda: „Vau Toits, pole küll ammu kohtunud, aga mäletad, käisime ju ühes klassis!“ Mis siis, et meie see ühes klassis käimine sai ruttu läbi, kuna Toits jäeti neljandas klassis klassikursust kordama. Kui Toits ei taha vana valusat mälestust meelde tuletada (küllalt tõenäoline) ja vaatab sind kui vasikas uut lauda väravat, siis selle erakonna võid oma unistustest kohe samuti maha tõmmata.
Seega, kui suuri aateid pole, viimaseid eurosid ei taha erakondadele ära anda, häid sõpru pole ka kuskil erakondade seest leida, siis järelikult tuleb valida EKRE. Mõni lugeja küsib, et ega ma põrutada pole kuskilt saanud või seal arvel pole (teate isegi kus)? Annan teada, et kõik need kahlustused minu suhtes on alusetud. EKRE mehed on ainsana lubanud oma valijatele kohtusüsteemi efektiivsemaks ning kiiremaks muuta ning nad mitte ainult pole lubanud vaid nad on juba seda ka praktikas tõestanud. Nagu nende erakonna ustav liige Kert Kingo edutati IT ministriks, siis ei läinud kuigi palju aega mööda kui Kingo seni sarnaselt minuga vindunud kohtuasi Maksuametiga nagu nõiaväel kiire ja eduka lõpu sai.
Tegelikult ma võiks ise täitsa vabalt Kingo koha üle võtta, sest arvutit ma jagan, saksa ja vene keelt panen täitsa hästi, inglise keeles ei saa mind ka niisama lihtsalt ära osta. Isegi soome keelega saan pärast kahte õlut täitsa normaalselt hakkama. Reisida ja uusi paiku avastada, vastupidiselt proua Kingole, mulle meeldib. Ja ka kaabu kandmise vastu pole midagi. Ma isegi peegli ees proovisin ühte kuidagi kappi tekkinud kaabut pähe. Täitsa õige ekrelase nägu vaatas mulle kohe peeglist vastu. Seega tagasiteed vist pole. Kui häda ajas härja kaevu, siis minu ajab ta EKRE-sse. Hoia nüüd alt proua Kingo, hakkan tegutsema!