Haridussüsteem tapab meie geniaalsuse

13.08.2019 17:20
Marta Roosipuu
Kommentaarid
0
Foto:

Kes meist ei mäletaks kui nüri oli omal ajal koolipingis istuda ning tuupida asju, mida ­esitati moel nagu poleks neil päriseluga mitte mingisugust pistmist.

Viimasel ajal on tekkinud ka igasuguseid alternatiivseid kooltüüpe, mis kaasavad õppetöösse nii mängulisust kui ka elulähedust. Aga kui hull see meie senine süsteem siis ikka olla saab? Lõpuks tulid meist ju täitsa asjalikud inimesed välja, kas pole?
Siiski väidab veebilehe Ideapod kaasautor Coert Engels, et suisa NASA välja töötatud testidega on kindlaks tehtud, et meie sünnipärast geniaalsust hakatakse meist juba maast-madalast välja materdama. Ta viitab nimelt TEDx kõnele, mille dr George Land pidas selle sündmustesarja Tucsoni sessioonil. Seal viskas mees õhku pommuudise, et NASA heaks välja töötatud loovuse mõõtmise testi katsetamine koolilaste peal tõi päevavalgele tulemused, mis olid kõike muud kui rõõmustavad.
Nimelt oli USA kosmoseagentuur pöördunud dr Landi ja tema kolleegi Beth Jarmani poole palvega töötada välja ülitäpne test, mis aitaks neil vajalikul määral mõõta raketiteadlaste ja tippinseneride loovpotentsiaali. Test töötati välja ning sobis NASA vajadustega nagu rusikas silmaauku, kuid selle välja töötanud teadlasi jäi kummitama küsimus: kust tuleb loovus? Kas osad inimesed lihtsalt sünnivad sellistena või on see kuidagi õpitav? Või tuleb see hoopis omandatud kogemustest?
Oma küsimustele vastuse saamiseks andsid teadlased sama testi kätte Ameerika koolilastele vanuses 4-5 eluaastat. Juba nii õrnas eas koolipinki surutud maimukeste testitulemused vapustasid neid tõsiselt. Testi eesmärk on vaadelda oskust tulla lagedale uute, eriliste ja innovatiivsete ideedega esitatud probleemidele. Mis te arvate, kui andekad ja geniaalsed on väikelapsed? Mis oli nende innovaatilise mõtlemisviisi määr ja kui suur hulk lapsukesi kategoriseeris geeniuste hulka? Tervelt 98%. Napilt alla 100% väikelapsi on kõik geniaalsete ideedega loovad isiksused.

Asi läheb huvitavaks
Aga asjad lähevad siit edasi vaid üha huvitavamaks. Nimelt otsustasid teadlased sama katset jätkata ning testisid samu koolilapsi sama testiga uuesti viis aastat hiljem, kui koolitee oli juba sügavamaid jälgi jätnud ning lapsed juba 9-10 aastat vanad. Kui palju oli nende hulgas geeniusi nüüd? Ilmselt oskate juba aimata, et number oli langenud... 10aastaste hulgas oli loova geniaalsusega isiksusi vaid 30%. Veel viis aastat ning 15aastaste hulgas oli neid järel vaid 12%.
Aga täiskasvanud? Milline on meie saatus ning kui palju on innovatiivset sädet meie seas. Kurb tõsiasi on see, et vaid 2% meist on sellisel loovustasemel, mida võiks nimetada geniaalseks.
Kui nüüd hing ihkaks protesteerida, öelda, et valim oli liiga väike või tulemused ehk juhulised, siis teemat uurinud ajakirjaniku Gavin Nascimento sõnul on sarnaseid teste, samade tulemustega tehtud veel mitmeid ning kõik need tööd viitavad ühte üsna masendavasse suuda: meie koolisüsteem, viis kuidas me haridust saame, trambib armutult sodiks kogu loova geniaalsuse, mis meis on. Nascimento on armutu: „Põhjuseid selle taga ei ole keeruline leida – kool, nagu me seda institutsiooni lihtsustatult kutsume on juba ajalooliselt olnud mõeldud valitseva klassi, mitte lihtinimese, huve teenima.” Mehe hinnangul käib kogu mäng väikse elitaarse jõukurite grupi huvides: „Selleks, et see nii-öelda eliit saaks jätkata luksuslikku laristamist – panustades minimaalselt ja võttes maksimaalselt – mõistavad nad suurepäraselt, et lapsi tuleb nüristada ning neile teha ajupesu, et nad lepiksid ja hakkaksid isegi teenima seda sama laastavat süsteemi, milles valitseb kunstlikult tekitatud puuduse illusioon, lõputu ekspluateerimine ning mõttetud sõjad,” kirjutab ta.

Kuidas edasi?
Mida me saaksime teha, et oma laastatud loovust taastada? Dr Land kinnitab, et me saame oma geeniuse taas taastada, kui me vaid seda ise soovime. Ta on uurinud nii lapsi kui ka seda, kuidas aju toimib ning teinud kindlaks, et ajus toimub kaht sorti mõtlemist. Kumbki mõtteviis leiab aset erinevas ajupiirkonnas ning need kaks mõtteviisi on juba algpõhimõttelt täiesti erinevad selles osas, kuidas miski meie ajus kuju võtab.
Ühte neist vormidest nimetatakse hajusaks – see on kujutlusvõime, mida kasutatakse uute võimaluste leidmisel. Teist nimetatakse koonduvaks – see leiab aset siis, kui sa annad hinnanguid, langetad otsuseid, testid midagi, kritiseerid ja mõõdad. Hajus mõtteviis otsekui vajutaks gaasi ning koondab pidurit kõigile su parimailegi ponnistustele.
„Kui me lapsi õpetame, siis püüame me neile mõlemat mõtteviisi korraga õpetada,” selgitab Land. Kui keegi palub sul mingi uue ideega lagedale tulla ja sa seda siis teed, siis – nagu enamikuga meist koolis alatasa juhtus – leidus alati kohe keegi, kes ütles: „Seda me juba proovisime”, „See on loll mõte” jne. Ning just see on see, mis meil ära jätta tuleks: „Kui me nüüd aju seestpoolt vaataksime,” kirjeldab Land, „siis näeksime, kuidas neuronid omavahel sisuliselt võitlevad ning tegelikult aju võimsust vähendavad ning see leiab aset siis kui me pidevalt kritiseerime, tsenseerime ja hinnanguid anname.”
Land annab meie ka olulise suunise: „Hirmu all tegutsedes kasutame hoopis väiksemat osa oma ajust, kuid loominguliselt mõeldes lööb kogu aju sõna otseses mõttes kiirgama.”



Mis oleks hea lahendus?
Meil tuleb enestes taas üles leida oma sisemine viieaastane, sest see oskus, mis meil oli olemas toona, ei ole tegelikult kuhugi kadunud. „See on see sama võime, mida sa iga päev näiteks unistades treenid,” meenutab Land meile.
Millest alustada? Ikka algusest – saa uuesti sõbraks piirideta lapsega eneses. Homme hommikul võta hommikulauas kätte täiesti tavaline kahvel või lusikas, lase mõte vabaks, sisemine laps valla ning mõtle välja vähemalt 25-30 ideed, kuidas seda lusikat või kahvlit saaks veel paremaks muuta või mida kõike sellega veel saaks teha.

Mõnusat fantaseerimist!

 

Vaadatud 52 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi