Haua eel printsi valgel hobusel oodata ei maksa

12.06.2022 23:20
Jüri Mätas Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Kirjutagu naistejakirjade fantaasiaküljed palju tahes, et armastuse jaoks pole ilmaski hilja, ilmselt viimast elukümnendit käiv tartlanna Tiiu seda valusa isikliku kogemuse najal enam uskuda ei suuda.

Ometigi pakkus elusügis talle 2020. aasta oktoobris otsekui hiilgavat võimalust, millelaadsesse lootus juba enne euro­tsooniga liitumist kadunud oli. Muinas­jutuline kohtumine ei leidnud aset küll ballisaalis, vaid Annelinna selvekaupluse ees, kuid armastuseks esimesest silmapilgust võib seda ometi pidada.

Eksitav jope
Tõsi, ka juhusel oli südamete põrkumisel märkimisväärne roll mängida. Tegelikult ­ootas tulevane peigmees poe ees ju hoopis üht teist samasuguse jopega vanamutti, et varem alustatud flirti lõpule viia. Et aga „naised käivad poes nagu muuseumis“, ei jõudnud vägilane endist ihaldusobjekti ära oodata ja haakis end eksikombel lobeda jutuga Tiiu sappa. Edasine on juba ajalugu.
Milline sõit sellest sai! Pole suuremat sorti saladus, et kui meie naisseeniorid käivad oma Lääne-Euroopa kolleegidega juba üsna kenasti ühte jalga ning suudavad väärikalt ja toimekalt vananeda, siis mehed – kui nad muidugi nii kaugele üldse välja veavad – kipuvad jätkuvalt järsult ätistuma ning huvide skaalat Vikerraadio hommikutervituste ja valitsuse kirumisega piiritlema. Seda kontrastsemalt mõjus Tiiule poe ees kohatu: rõõmsameelne, jutukas, vaimukas, tähelepanelik, seiklushimuline...
Millal viimati mõni püksikandja Tiiule luuletusi vestis, tuleb mõõta pigem kalendriga, aga nüüd said sellised meelespidamised igapäevaseks rutiiniks. Doris Kareva tasemeni tööstuslikus koguses vorbitud tekstivoog ehk päriselt ei küündi, kuid motivatsioon tuli kahtlemata südamest, mistõttu avaldame ühe teose kärbitud kujul ka Nelli veergudel:
„Kas mulle tundub, et paistab päike
jälle minu tänavas?
Sina oledki minu päike,
mis mu südant soojendab. /---/
Oma elu viimased aastad
tahaksin olla koos sinuga,
et teineteise embuses
koos päikeseloojangut vaadata.“

Hais hajus
Loomulikult kaasnesid kiindumuse väljendamisega ka materiaalsemat laadi kingitused, mida piskust pensionirahast ohtralt välja pigistati. Näiteks oli vanamehel tavaks sooritada armsaid, ehk isegi veidi poisikeselikke tempe: tiristas Tiiu uksekella (päris kokkukolimiseni ei jõutudki, kuid õnneks elati samas mikrorajoonis) ja lasi ise jalga; pruuti ootasid ukselävel aga kaks arbuusi, millele markeriga „Ma armastan sind!“ maalitud. Või siis jälle ootas Tiiut üllatusena seitse viieeurost kraabitavat lotopiletit, mille koguvõiduks küll vaid närune euro kogunes.
Ega Tiiugi võlgu jäänud, omalt poolt võttis ta südameasjaks vanahärra veidi lonkama jäänud hügieeni järele aidata. Jõulupakis leidusid nii uhiuued teksad, dressipüksid, flanell­särk kui -30-kraadist temperatuuri taluvad paksud kindad.
Ning peig tõepoolest üritas end parandada, hakates duši all käima enneolematult kord päevas. „Varem sai ikka naljaga pooleks öeldud, et nägemist pole tarviski – tunneb õlle-, suitsu- ja sitahaisu järgi ära.“

Ei seisnud
Ihu puhtaks kasitud, tekkis mehepullil mõistetav soov platoonilisevõitu suhe intiimsemale tasandile viia. Ega Tiiu kohe survele järgi andma kippunud, sest kolmandas nooruses ta kabjatamisest enam suurt ei hooli. Lõpuks mõjusid kõrvus sulavad komplimendid ja leiti kompromiss: ekstreemsused jäävad küll ära, ent linade vahele ikkagi ronitakse.
Ent oh häda! Sõnades kõval sugumürsul osutus reaalses pealelöögiolukorras talana seismine selliseks väljakutseks, et akt jäigi katki. „Asi on ka selles et meil mõlemal on olnud väga pikk seksipaus.“
Õnneks päästab sinine tabletike hädisemadki raugad häbist  ja meestearst kirjutas potentsiravimid pikema jututa välja. Mis eriti ilus: paar oli jõudnud sellise teineteisemõistmiseni, et 40-eurosest arvest maksis Tiiu ise poole kinni.

Sugulased jalus
Muidugi, ega päriselu ikkagi postkaardi kombel ainult päikeses sära. Et kavaler sagedast topsisõprust peab, oli Tiiule esimesest hetkest ja hammaste puudumisest selge. Kuid Tiiu isegi pole eales heale peole ära öelnud ning pealegi ei limpsitud üheskoos salaviina või plastpudelisse villitud parmuõlut, vaid ikka glamuurset Törley šampust.
Hullem oli lugu armukadedusega. Meespool hoolis oma sugulastest vähe, Tiiu pidi aga aega jagama vastleitud suhte ning tütre ja õe- ja vennalaste vahel. Kuigi mees tegi sotsialiseerumise osas ilmselgeid edusamme, ei söandanud Tiiu teda ometi sugukonnale tutvustamiseks kõlblikuks pidada.

Värskem eksemplar
Kui poolvend Ants taas teiselt poolvennalt Andreselt, keda üksmeelselt joodikuks ja räuskajaks peetakse, kolakat sai ja Tiiu poolt varjupaika otsis, sai peigmehel mõõt täis: see õhtu oli talle broneeritud ja nüüd tuleb teha valik, kas olla temaga või elada poolvennaga „õnnelikult elu lõpuni“.
„Vend oli, on ja jääb minu pereliikmeks ja kui sina seda ei aktsepteeri, siis ei saa suhet olla,“ jäi Tiiu enesele kindlaks.
See polnud siiski veel otsustav lõpuvile: lahku-kokku-põhimõttel loksuti veel pool aastat, kuni tänavu mais sai romanss läbi nii banaalsel moel, et piinlik on seda kirjagi panna. Tiiu vahetati lihtlabaselt noorema eksemplari, mehele vanuse poolest tütreks kõlbava venelanna Liana vastu välja.
„Ega ta nüüd mingi miss Estonia ei ole, pigem tuleb asjale minnes käterätik näo ette panna. Aga vanus loeb ja lisaks pidi daam voodis kõik soovid täitma.“



Vaadatud 929 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
juku

Vanurid on täiesti aru kaotanud, viimased surmaeelsed tõmblemised.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi