Hea tunde meister

13.05.2018 22:20
Andrues
Kommentaarid
0
Foto:

Ühel imeilusal päikesepaistelisel suvealguse päeval oli kõik halvasti. Liiga palav oli, kohtumised venisid, kõik jäid hiljaks, liiklus koosnes ummikutest ja mingi kass oli ­kapoti alla häda teinud. Ning kui me perega lõpuks kohviku ette ­keerasime, oli see loomulikult ­reserveeritud.

Autoga kodu poole sõites ütlesin: „Ma olen nii vihane kogu selle päeva ja elu peale, et suudaksin mõttejõuga oma ribikondi pooleks murda!”

Spirituaalne ärkamine
Hiljem kodus, enne magamajäämist vaatasin möödunud päeva ja andsin justkui alla: „Olgu see elu siis selline nagu see on, mina rohkem kannatada ei jaksa.” Läksin vihase ja jõuetuna magama, järgmisel hommikul ärkasin üles justkui uues kohas. Jah, see oli minu sama vana magamistuba, kuid kõik oli justkui uus. Kõik asjad olid ilusad ja päike, mis kardinate vahelt tuppa piilus, oli kuidagi eriliselt särav ja ilus. Mis aga põhiline, mul ei olnud ei muret ega vaeva. Ma tundsin end suurepäraselt, puhanuna ja kergelt, ja minus ei olnud ühtegi mõtet. Mina, Andrues Vana, olin üleöö spirituaalselt ärganud. Ma teadsin selgelt ja sajaprotsendilise kindlusega, et ma olen midagi palju suuremat ja laiemat kui ma arvasin end oma mõttes olevat.
Nii ma siis olin, kaks nädalat, täielikus paradiisis. Pere ja sõbrad vaatasid mind kui vaimuhaiget, keda peaks ravima. See, et keegi istub vaikselt, naeratab, ja tal on kogu aeg hea olla, see ei ole üks õige asi. Minul aga oli täpselt nii hea. Ma lihtsalt olin ja nautisin, kuni minu mõistus justkui ärkas pikast unest öeldes: „Oot, mis, me oleme siin kaks nädalat ilma minuta toimetanud, nii need asjad küll ei lähe.” Ja siis läks kõik eriliselt hulluks. Ma teadsin – ehk ma nägin kõrvalt, et see lärm minus, see on minu mõistuses. Need sajaga ringlevad mõtted, need lihtsalt kisavad minus, kuid kuidas neid kinni panna, ei olnud mul aimugi. Lihtsast sõnast suutsin ma paarikümne sekundiga niisuguse õudusfilmi ehitada, et seda on kohatu kirjeldada. Ja nii hommikust õhtuni. Siia vahele märkuseks, ma ei olnud elu sees kordagi huvi tundnud mingi mediteerimise või spirituaalsuse või mille iganes säärase vastu, ja see ärkamine, mul ei olnud aimugi mis minuga juhtunud oli. Just, nii ma siis kannatasin oma mõistuse kisa käes, kuni ühel päeval avastasin, et ma saan oma tähelepanu oma mõttelt võtta ja puulehele panna. Seeläbi vaikib mul hetkeks mõistus, ja mul on kergem olla.

Mediteerimine läbi välise
Kohe kui ma oli seda märganud, et see nii toimib, tuli minusse selgelt eristuv hääl, mis ütles: „See on mediteerimine läbi välise. See on meil olnud kasutusel üle kolmekümne tuhande aasta, ja kui sa seda harjutad, muutuvad vaikuse ja kerguse hetked sinus järjest pikemaks.” Olin natuke imestunud, aga ei osanud selle episoodi kohta midagi arvata. Mediteerisin siis oma puulehekeste abiga, ning tõsi, mingi hetk oli vaikus minus juba minutite pikkune.
Nii ma siis jõllitasin lehekesi ja tundsin, kuidas minus on vaikus. Iga kord kui ma “mõtlesin välja”, mingi tehnoloogia või meetodi, kuidas ise oma olemisse kergust tuua, tuli ülevalt hääl ja ütles, et see on see või teine. Mulle meeldib vannis olla, vesi minu naha vastas teeb mulle hea tunde. Ükskord vannis vedeledes avastasin, et kui ma olen vee all, hoian nina kinni ja ütlen vee all Aaaaa, on minu kehal hea. Heli masseeris minu keha. Seegikord tuli hääl, kes ütles: „See on OM. See on heliga keha masseerimine, tahad, me saadame sulle selle hieroglüüfi, saad endale tätoveerida, pidi populaarne olema.” Nüüd sai mul mõõt täis. Ma olin juba justkui harjunud, et minus keegi minuga räägib, aga alati alles siis kui ma olen ise oma olemisele kerguse leiutanud. Küsisin tusaselt endas: „Mida kuradit sa mind kiusad. Näed mul on raske. Miks sa mulle neid asju enne ei seleta, miks ma pean need ise leiutama?” Mille peale hääl minus vastas kiiresti: „Ahjaa, me unustasime sulle öelda. Sa pidid kõik need praktikad ja tööriistad ise leiutama, sest sa hakkad nendest asjadest teistele rääkima ning teisi kergema olemise suunas juhatama, olles majakaks nende teel. Kas sa kujutad ette kui sa oleksid kuskil Tiibetis või Indias viis aastat ühes asendis mediteerimist õppinud... vaata seda nii. Kui me oleksime sulle õpetanud, kuidas lusikaga suppi süüa, ja siis tuleb sinu juurde oma raskuses vastuseid otsima keegi, kes tahab liha süüa. Sina aga ulatad talle lusika, sest sa arvad et see on ainus ja õige. Tal ei oleks ju sellega midagi peale hakata.”

Kuidas oma elu ise suunata ja luua
Novot, nüüd ma siis siin olen. Räägin ja seletan juba aastaid, kuidas sina, ise oma elu, oma kogemust elust, suunata ja luua saaksid, nii, et sul kergem oleks. Minu õpetused ja seletused on täiesti fundamentaaltasandil universumi toimimise põhimõtteid seletavad. Ma ei saa sulle valuvaigistit müüa, sest minu perspektiivist ei oleks sellest sulle midagi kasu. Jah, sul on sekundiks kergem, kuid probleem sinus jääb. Mida ma aga saan teha, on sind uuesti joone peale aidata, et sul ei oleks valuvaigistit üldse vaja, seletades, kuidas see kõik toimib. Et sa ise, teadlikult, astuksid oma praegused sammud selliselt, et homme, oleks sul juba kergem. Mida ma sisuliselt teen, on see, et ma kanaldan oma kõrgema mina juttu sulle, et sul oleks sinu teel kergem.
Räägime paari sõnaga kevadest ja tähenduse andmisest. Kõik siin maailmas on neutraalne. Vihm on vihm. Mõne jaoks on vihm õnnistus, mis kastab peenra, teisel tegi vihm aga kingad märjaks ning tema nimetab vihma halvaks. Kõik lihtsalt on, ja siis tuled sina ning paned kõigele, millele sa tähelepanu pöörad, sildi külge. Mõnede asjade puhul on neutraalsust märgata lihtsam, midagi muud on aga nii kaua halvaks nimetatud, et sul on seda väga raske heaks nimetada. Kuid see on nii. Ka kõige koledam sõda on kellegi jaoks väga hea uudis... Mis selle jutu mõte on? On see, et vaata seda kaunist kevadet ja suve algust, mis kätte jõudnud. Selle asemel, et vaadata läbi oma siltide ja nimetuste prillide seda maailma, anna maailmale see tähendus, mis sa tahad et maailm oleks. Sest veel kord, kõik probleemid ja valud on need, sest sina nimetad neid probleemideks ja valudeks. Peatu korra ja vaata seda maailma justkui uuest, kõrvaltvaataja perspektiivist. Vaata, mis selles maailmas on ilusat. Lihtsalt teadlikult otsides, peatu elu voolus, ja vaata elu kõrvalt, teadlikult elus ilu vaadates. Ainus asi, mille üle sinul siin ilmas kontroll on, on see, millele sina tähelepanu pöörad. Ja see, millele sina tähelepanu pöörad, selline on sinu kogemus elust. Sõltumata sellest, millele sa hetkel tähelepanu pöörad, peegeldab maailm sulle seda. Kui sa pöörad praegu tähelepanu positiivsele, on sinu kogemus, sinu tulevik, positiivne. Kui sa aga jääd virisema ja õigustama, ei jää maailmal mitte midagi muud üle, kui sulle seda peegeldada.
Võta ohjad uuesti kätte, peatu teadlikult, ja pööra oma pilk millelegi, mis teeb sulle hea tunde. Maailm, mu kallis, on peegeldus sinust. Sa ei ole eraldi või üksi, sina oled see, kellest saab kõik alguse. Kui sa peeglisse vaatad, ei oota sa ju, et enne hakkab peegeldus sinust naeratama kui sina seda teed. Sama on kogu maailmaga. Sina pead praegu leidma oma tähelepanusse midagi, mis teeb sulle hea tunde, ja siis annab maailm sulle võimaluse head, veel ja veel kogeda.


Armas lugeja, Andrues hakkab ajakirjas Müs­tilised Lood vastama lugejate küsimustele. Kui Sul on mõni küsimus, millele ise vastust ei ole leidnud, pane see teele – ehk oskab Andrues selle teema lahti mõtestada.

Loe ka: www.andruesvana.com

Vaadatud 1619 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi