Headuse nõid ehk lihtsalt inimene
Tavainimeste ettekujutused nõidadest pärinevad tavaliselt kirjandusest ja kunstist; muinasjuttudest ja filmidest. Tavaliselt on nendes nõiad negatiivsed tegelased, kes on kurjad, koledad, vanad jne.
On muidugi mõningaid erandeid ehk näiteid headest nõidadest. Erandid aga teatavasti kinnitavat kindlasti reeglit. Alates aegadest, kui Eestis võib avalikult rääkida müstilistest lugudest; ennustajatest, selgelt nägijatest ja rahvalikest ravitsejatest, on ka Eesti erinevatest nurkadest meile teada neid inimesi, kel arvatavalt üleloomulikud võimed, oskused ja teadmised. Neid nõidasid, tervendajaid ja ennustajaid usuvad ja usaldavad inimesed siis, kui elu tundub olema neetud, haigused ravimatud ja jääb avastamata kuritegusid, kaduma lähedasi, ebaõnnestuvad armulood, pole võimalik lapsi saada ja palju-palju erinevaid väiksemaid ning suuremaid soove. Ammustest aegadest on nn nõia nimetuse ja kuulsusega ka Jänedal elav Ille Lepasepp.
Tutvun Illega alles oktoobris ja novembrikuus. Alles seetõttu, et kunagistel aegadel, peale ülikooli lõppu, sattus just Jäneda olema mu elu- ja töökoht. Ka Ille oli juba sel ajal Jänedal olemas. Kuid olid teised ajad ja teised tegemised ning me otseselt kokku ei puutunudki. Siis seda huvitavam avastada ja tutvuda. Kaugemalt vaadates tundus Ille kinnine ja tõsine tookord. Meid lahutas ehk ka põlvkondade vahe. Nagu Ille ise ütles, võiks ta mulle olla vanuselt ema.
Tutvuse algus
Meie tutvus saab alguse telefonikõnest, mille Illele teen ühel kesk-sügise päikesepaistelisel päeval. Ma isegi ei mäleta, kuidas või kust, kuid Ille number on mu telefonis tallel. Ille vastab rõõmsalt, et jah, tema on küll nõus kohtuma ja juttu puhuma. Ise veel küsib, et kas mul on midagist vasaku jalaga. Tunnistan: " Jah, operatsioonid olnud ja tulemas." Selle peale Ille arvab rõõmsalt, et teeme eeloperatsiooni ära kui kohtume. Nagu ikka, seab elu ja olu mõne takistuse ja meie kohtumine saab lõpuks toimuma sombusel sügisesel pühapäeval. See on minu elu esimene teadlik kohtumine päris nn nõiaga.
Ille, tema Jüri ja valge angoora kass Cora (üks silm sinine ja teine pruun) elavad oma pisikeses kunagises metskonna majas Jäneda küla servas.
Ille on mind oodanud nagu minagi kohtumist temaga. Juhatab mu pisikesse nõiatuppa. Tuba on otsast otsani täis raamatuid, köidetud Maalehti ja tehnika-ajakirju, väga palju erinevaid suveniire lähematelt ja kaugematelt maadelt, suured toalilled, palju igasugu kassi-tarvikuid, maalid (poolikud ja pintslid - Ille maalib ka). Eriline suhe paistab Illel olema raamatutega. Ille räägib, kuidas ükskord läksid nad Tapale poodi toitu ostma, kuid tema hoopiski ostis kogu raha eest mingid raamatud. Õnneks ei tee ka Jüri Ille valikutest probleemi. Lugemagi õppis Ille väga varakult, 5-aastaselt ja vanas kirjas, pööningult leitud raamatute järgi. Uhkusega näitab Ille Marju Lauristini kingitud pühendusega raamatut. Silma torkavad väga paljud erinevad autorid, vene kirjandus. Ille loeb ka vene keeles ja luulet. Esitab pikad katkendid Puškinit ja Lermontovi.
Võimed varajasest lapsepõlvest
Uurin, et mis aegadest Ille on avastanud oma võimed ja selgub, et juba varajasest lapsepõlvest: lapsepõlve külas avastasid naised, et keegi riisub salaja külakaevudesse jahutuma pandud piimadelt koore. Algul koorevarast ei leitud, kuid siis oli väike Ille raskusteta nimetanud ühe naise nime. Emalt oli selle eest veel karistada saanud, et niimoodi süüdistab, kuid lõpuks panid naised varitsuse välja ja vargaks osutuski Ille nimetatud naine.
Kui olen Illega juba mõni aeg vestelnud, siis paneb ta mind istuma erilisele toolile, mis on kaetud lambanahaga ja mille ees maas on kaks puust lõigatud ketast (üks tamme- ja teine oli saar või pihlakas – ei mäletagi). Nendele ketastele tuleb asetada jalad. Ille pakub kohvi ja kooki, põleb luigefiguuridega küünal ja meeleolu on müstiline. Illel on käes kristall-pendel, millega ta vaikselt omasoodu tegutseb. Justkui ootamatult teatab Ille järsku mu eluea numbri. Jätan selle antud hetkel oma teada ja olen rahul, et neid eesolevaid aastaid ikka jagub. Mõtlen, et küllap ta ütleski seetõttu, et neid aastaid jagub.
Ille arvab, et naised on meil tugevad, seevastu mehed on nõrgaks jäänud. Ille enda elus on olnud raske periood, millest ta on vapralt välja tulnud ja sellest pole vaja enam rääkida. Minevikus ei tohi kinni olla ja ennast peab hoidma – tõed, mida Ille peab oluliseks. Elada tuleb lihtsat elu; võimalikult palju toitu tuleb ise kasvatada, sest poes on keemia (taimed, mis pole näinud päikest jms). Ei tohi kellestki mõelda halvasti (siis inimene naerab iseenda üle).
Jätkub ajakirjas...