Hiir ja ämblik jooksutavad koolijuhti

Kooli turvalisemaks muutmine on kujunenud ­haledaks farsiks ning parandanud märkimisväärselt direktori füüsilist vormi.

Luise on tegus maakooli direktor, kes elab ja töötab Kesk-Eestis. Tegus proua juhib kooli ja oma peret, annab vajadusel vene keele tunde ning tegeleb tervisespordiga.
Nüüd on aga sportlikul naisel uus väljakutse. Nimelt sõlmis tema piirkonna omavalitsus hiljuti lepingu suure turvafirmaga, mis paigaldas koolimajja kaugvalvesüsteemi.
Kui tuleb väljakutse, sõidab ekipaaž kohale ja peatab kurikaelad. Info toimunust jõuab ka direktori nutiseadmesse. Kindlasti ei pea proua ise midagi tegema, kõige eest hoolitseb turvafirma, rõhutati lepingu sõlmimisel ja uue süsteemi tutvustamisel.
Kui vahel juhtub valeväljakutse, ei juhtu sellest midagi – kui aga ekipaaž üle kolme korra kvartalis peaks tühisõidu tegema, maksab selle kinni omavalitsus. Kõik on ju justkui loogiline?

Ööd on siin karmid
„Tegelikkus on aga selline, et enamikul öödest jooksen korra või kaks koolimajja. Signaal läheb käima! Nutiseadme ekraanilt näen tühja ruumi, aga ilma kontrollimata ei tohi ma helistada ja ekipaažil tulekut keelata – kui tõesti mingi jama oleks, oleksin ma ju kaasosaline. Ehkki, olgu jumal tunnistajaks, mida sealt koolimajast võtta peaks olema? Kriiti või? Mingit raha ei hoia seal keegi!” jutustab Luise.
Niisiis, jookseb hiireke „valest kohast”, hakkab piiksuma Luise tahvel. Proua on vajalikud riided voodi ette niimoodi valmis pannud, et pooleteise minutiga on ta riides. Õpetajate korrusmaja teiselt korruselt alla õue, 280 meetrit koolimajani – kulunud on kuus minutit. Aega ekipaažile ära öelda on viisteist minutit. Jälle üks õnnestumine, nendib keskealine direktor ning läheb koju tagasi veidi vähem kiirel sammul.
Kui hiir sel ööl enam pättust ei tee, magab ta hommikuni. Teda direktori kabinetis nähes – kaunis kostüüm, maitsekad ehted, elegantne soeng –, ei arvaks keegi, et see naine tõuseb, riietub ja sööstab objektile kiirusega, mis on võrreldav tuletõrjuja omaga ning ilmselt ületab keskmise turvamehe oma.
Rääkimata veel sellest, et kui objektil ehk vanas koolimajas tõesti mõni kurikael oleks, tuleks Luisel talle ilmselt paljakäsi vastu astuda.

Ootamatu avastus
Luisel on kodus kass ning vahel võtab tegus proua õhtutundidel koolimajas töötamise ajaks oma hiirekuninga sinna kaasa. Siis on hiired ehk öösel vaiksemad. Vahel on see strateegia ka vilja kandnud ning naine on saanud katkematu ööune.
Ükskord nägi Luise aga oma silmaga, et isegi ämblik suudab signaali käima tõmmata.
„Vot see võttis küll murelikuks,” märgib ta. „Me ei suuda siin tagada seda, et koolimajas öösel mitte mingit elusloodust poleks, ikka satub mõni hiir või ämblik, külmadel aegadel äkki isegi rott... Mis see mulle tähendab, seda me juba teame.”
Mis on loo moraal? Ehk see, et alati ei ole ilusate sõnade, juriidiliselt korrektsete lepingute ning õilsa idee – koolimaja turvaliseks! – tulemus just päris selline, nagu oodatud-loodetud.