Hulkur on hädas: „Inimesed on liiga korralikud!”

Tallinna vanalinnas prügikastidest elamiseks vajalikku otsiv Rudolf kaebab, et inimesed saavad oma sodiga liiga hästi hakkama.

Aastaid tagasi oli Rudolf ühiskonnas igati tegija mees. Käis tööl, väikest viisi lausa juhtivalt töökohal, tal oli kena kodu, naine ja tütar. Allakäik hakkas seoses sellega, et Rudolfile meeldis napsi võtta ning tema naise jaoks sai napsitamist liiga palju.
Naine ütles Rudolfile, et nüüd on kõik, mingu mees minema. Ja mees läks. Elas algul hotellis, siis magas tööl kabinetis, siis üüris korterit... Siis kaotas ka töö, endiselt napsilembuse pärast ning kolis tänavale.
Aastad on murdnud mehe tervist ja välimust, aga mitte sõbralikku loomust, arukuse jälgi tema mõtetes ja kahjuks ka mitte napsiarmastust.
Ainult et töö asemel tegeleb Rudolf tema enese sõnul „ühiskonna sanitari ülesannetega” ehk siis otsib pudeleid ja muud, mida teised inimesed ära on visanud. Prügikaste kammib mees samasuguse igapäevase järjekindlusega, nagu ta tegi vanasti tööd. Tema jahimaad on head, otse pealinna südames.
Oma praegusest elatusallikast rääkides teeb Rudolf huvitava kokkuvõtte – kaasaja tallinlased on muutunud liigagi korralikeks.
„See on see suur ökoloogia tagaajamine,” arutleb mees. „Pudelid viiakse ise taaraautomaati, vanad riided annetatakse kuskile ära või lõigatakse kaltsuvaibaks, majakraam viiakse kuskile taas- või uuskasutusse. Aga mida siis prügikastist leida on? Ma ütlen, mida – mitte midagi ei ole, mida vaene kodutu kasutada saaks,” ohkab mees pooltõsiselt-poolnaljaga. Õnneks päästavad tema äraelamise turistid, kellelt vahel ikka üht koma teist pudeneb.