Hull naaber sekkub mu eraellu

03.05.2020 20:30
Katariina Põldmaa Illustreeriv pilt
Kommentaarid
8
Foto:

“Ma ei saa aru, kuidas võib mõni inimene olla nii vastik, et soovib kontrollida kogu trepikoja inimeste eraelu,” turtsub Liia pahaselt.

Liia elab ühes Kesk-Eesti väikelinnas ning on daam parimais aastais, pisut alla neljakümmet. Töötab tegus naine võimlemis-õpetaja ja treenerina, seega on tal praegu aega rohkem kui meelepärast tegevust.
“Võimlen kodus ja teen pikki jalutuskäike,” ütleb naine oma tegevuste kohta. “Sekka mõtlen – küll endast, küll oma õpilastest. Teen ka lastele trenni- ja võimlemisvideosid ja innustan neid kas ise oma sportimist filmima või minuga Zoomi võimlemistundi. Paljud ei viitsi või ei jaksa – ju on kodus tegemist ja muude ainete õppimist piisavalt palju. Mõned ikka teevad kaasa ja nende üle on mul hea meel.”
Liia elab kolmekordses linnaserva kortermajas, kus on kaks trepikoda. Nende trepikoja kroonimata kuningannaks on üks naine, kes on alati teadnud, kuidas teised elama peaksid – ning mitte kunagi oma teadmisi vaka all hoidnud. Ikka on just Rita see, kes võtab sõna teemal, kuidas teised peaksid lapsi kasvatama või üldse oma eraelu elama.

Naabrist sai maskipolitseinik
“Koroonakriis on teinud Ritast maskipolitseiniku,” märgib Liia. “Pruugib vaid kellelgi koridoris käia, kui Rita tuleb ja kontrollib, kas mask on peas.”
Liia ise arvab, et maski kandku haiged ja tervishoiutöötajad. Ja teised ehk siis, kui käivad rahvarohketes kohtades. Või kes tunneb, et saab maski kandmisest julgust juurde. Aga selleks, et minna üksinda õue selleks ettenähtud kohta vaipa kloppima, pole küll maski vaja raisata!”
Liia sai kähku teada, et Rita nii ei arva. Maskifanaatikust daam läks teisele vaibakloppimisplatsile järele ja muudkui pahandas, miks teine maski ei kanna. Endal, loomulikult, mask ees.
Veel enam häirib Ritat see, kui Liia tõmbab dressid selga ja tossud jalga ning läheb kohalikele metsaradadele jooksma. Olgu öeldud, et õpetajanna teeb seda enamasti kaks korda päevas – hommikul ja õhtul ning valib selleks alati üksildased marsruudid. Maski ta seejuures loomulikult ei kanna. Eks proovitagu ise maskiga joosta, muigab Liia.
“Rita on mind mitu korda trepikojas oodanud, kui ma tulen ja lubanud politsei kutsuda, kui ma ilma maskita väljas käin. Minu vastus on alati üks – aga palun kutsu, kui sa usud, et ma olen kurjategija ning minuga tegelemine peaks olema politsei teema,” ütleb Liia.

Mõte... kui õige tutvuks...
Ühel kenal õhtupoolikul aga mõtles Liia, et oleks vahva end ka veidi teistmoodi lõbustada. Partnerit polnud tema elus juba mitu aastat olnud, tütar oli suureks kasvatatud ja kodust lahkunud ning Liia mõtles, et oleks tore mõne vahva mehega netis kohtuda ja natuke lobiseda, ehk lausa flirtidagi.
Naine tegi endast mobiiliga mõned veidi sensuaalsemad fotod ning laadis need koos lühikese enesetutvustusega ühte selleks loodud portaali.
Esimene mees reageeris kuus minutit hiljem, kuid “kuidas-läheb”-suhtlusest kaugemale ei jõutud.
Paari tunniga reageeris neli meest ning ühega neist jäi Liia sõnumeid vahetama. Juba samal õhtul uudistati ka teineteise Facebooki-profiile ning järgmisel päeval vahetati ka telefoninumbrid ning helistati.
Ilmnes, et Liial ja Jaanusel on mitmeid ühiseid huvisid ning ridamisi ühiseid tuttavaid. Puhas ime, et varem kohtutud ei olnud.
“Olime mõlemad rõõmsad, et tuttavaks saime ning tahtsime ka kohtuda,” nendib Liia. “Leppisime veel kokku, et kui me ei sobi partneritena, siis mõlemal on hea meel tutvumise üle ning me võime lihtsalt hästi läbi saada.”

Justkui solgiga üle valatud
Kuna kohvikud on kinni, lepiti kokku kohtuda Liia juures. Mõlemad on täiskasvanud inimesed, nohu pole, köha pole, palavikku pole – ei mingit muret, arvasid nad mõlemad.
Jaanus tuligi külla. Veidi hoogsamalt kui Liia arvanud oli - kaasas ilus suur pott õitseva ratsuritähega.
“Lillepood on kinni, võtsin oma kodust,” säras Jaanus juba trepikojas, kui Liia talle korrus allapoole vastu, välisust lahti tegema tuli.
Mõlema kena keskealise inimese üllatuseks kargas korraga koridori Rita, kes nad lihtsalt üsna ropult läbi sõimas. Ja – loomulikult – kohe politsei lubas kutsuda, “kui see hooramine siin ära ei lõpe!”
“Ausalt, ma olin nagu solgiga üle valatud,” ohkab Liia. “Kohtun uue inimesega, kes on tõesti sümpaatne ja kellele minagi tundun meeldivat ning siis jätab naaber minust mulje, nagu oma oleks mingi viimane lipakas ja meestemagataja.”

Kuri naaber taandus torisedes
Liia hingas sisse ja valmistus juba ütlema, et kutsugu naaber siis pealegi politsei, kui õigeks peab, ent enne reageeris Jaanus.
“Ta ütles sedasama, aga märksa resoluutsemal ja kurjemal toonil. Ja – oh imet! - Rita taandus oma korterisse ja ähvardas veel ukse vahelt, et ikka kutsub politsei.”
Kas kutsus või mitte, seda Liia ja Jaanus teada ei saanudki. Politsei igatahes ei tulnud ning keskeas tutvunutel oli võimalik kahekesi teed juua ning elust rääkida.
“Ja tead, kehvale algusele ja hullule naabrile vaatamata on mul väga hea meel, et ma niisuguse meeldiva inimesega kohtusin,” muigab Liia. Ta kavatseb ka ise mehele külla minna ning arvab, et kriisireegleid sellega ei rikuta – suheldakse ju ainult kahekesi ning mõlemad eraldi on elanud peamiselt isoleeritult.
Liia arvab aga veel, et tegelikult on see väga rumal, et politseist on tehtud hirmutusvahend korralike inimeste jaoks. “Tegu on austusväärse elukutsega, siseturvalisuse tagajatega. Mina pean politseitööst väga lugu, lisaks on nad ka enamasti sportlikud inimesed. Arvan, et ükski oma elukutset väärtustav politseinik ei tule uurima, miks kaks kainet inimest teed joovad ja elust räägivad… Niimoodi hirmutamine aga rikub teiste tuju ning tõmbab alla politsei mainet.”



Vaadatud 2182 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Neid

Neid n.ö. omast arust "heategijaid" ja "tõe ja õigluse" nimel sopaga loopijaid on igas vanuses, vanemaealiste hulgas muidugi rohkem. Vanainimesele võiks kommi pakkuda, ehk paneb siis oma suu kinni ja viib mõtted mujale. Ja kui see ei aita, siis kõigil on oma nõrk koht, mille mainimine toob n.n. "kõrgeaususe" maa peale tagasi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi