Igaviku mõistatus

11.03.2019 21:25
Gert Haab
Kommentaarid
0
Foto:

Keskaegsetes kroonikates ja ajalooraamatutes on juttu surnutest, kelle kehad on säilinud aastasadu kõdunemata ja näevad välja nii värsked, nagu oleksid nad alles äsja uinunud.

Nendes kirjeldustes räägitakse sageli roosakast nahast, loomulikku värvi küüntest ja punastest huultest, seepärast ei saa tegemist olla palsameeritutega või erilistes tingimustes säilitatud kehadega.
Mõned on pidanud selliseid surnuid vampiirideks, teised aga väitnud, et ainult patuta elu ja Jumala poole püüdlemine võisid säilitada surnu keha muutumatuna.

Imekaunis roomlanna
1485. aastal tekitas Roomas ärevust ebatavaline sündmus. Sellest räägivad üsna tõepäraselt ja üksikasjalikult tolleaegseid sündmusi kirjeldavad „Rooma kroonikad“. Nende kohaselt leidsid Lombardia müürsepad Santa Maria Nuova kirikut ehitades rooma sarkofaagi, milles oli neiu keha. Neiu oli väljanägemise järgi aastat viisteist vana ja näis olevat elus. Tema jume oli värske ja ilus otsekui magajal. Nahk oli niiske, nagu oleks neiu äsja vannist tulnud ja teeks pärast kümblust väikest uinakut. Huuled olid erepunased. Kõige hämmastavam oli asjaolu, et roomlanna naeratas malbelt ja rahulikult, nagu näeks ilusat und. Kogu Rooma tormas kokku seda sündmust vaatama. Kui sarkofaag viidi paavsti muuseumide varahoidja majja, mööda Appia teed Kapitooliumile, kujunes sellest terve protsessioon. Rahvas tungles kirstu järel, karjudes, et see on ime, antiigiaustajad aga langesid tänavale põlvili, kinnitades, et tegemist on Cicero tütrega.
Varahoidja maja ümbritses hommikust õhtuni sumisev rahvamass, kes oli asunud laagrisse, lootes näha surnut, kes naeratab. Paavst Innocentius, kes kartis, et ekstaasis rahvahulk võib kuulutada paganliku kaunitari pühakuks, käskis võtta neiu sarkofaagist välja. Seda tehes leiti, et surnukeha on soe, otsekui voolaks tema soontes elava inimese veri. Öösel matsid paavsti sõjamehed ta maha. Seejärel saadeti nad kohe naapollaste vastu sõdima ja keegi neist ei tulnud tagasi. Nii ei saagi me enam teada, kes see sarkofaagis lamav imekaunis noor roomlanna oli. See „Rooma kroonikates“ kirjapandud lugu on sajandeid innustanud literaate ja ajaloohuvilisi, kes on surnud kaunitari kohta välja pakkunud kõikvõimalikke oletusi.

Õde Rosalinde saladus
15. sajandi lõpul olid laipade anatoomilised uuringud, sealhulgas kohtumeditsiinilised lahangud kategooriliselt keelatud. Selle seaduse rikkujaid ootasid karmid karistused kuni kirikuvande alla panemiseni. Sellepärast ei puudutanud Imekauni Tullia, nagu teda veel tänapäevalgi nimetatakse, keha kirurgilantsett või nõel, mille abil oleks võidud kindlaks teha, kas tema vereringe toimib. Poolteist sajandit tagasi ei koheldud prantsuse nunna Rosalinde´i (kuni nunnaks pühitsemiseni kandis ta kuulsat perekonnanime Villeneuve) laipa sugugi nii aupaklikult. Rosalinde oli üle neljakümne aasta olnud ühe dominiiklaste kloostri nunn. Kloostri kroonikad ei maini, nagu oleks ta eluajal silma paistnud erilise jumalakartlikkuse või müstiliste nägemuste poolest. Teised nunnad olid siiralt imestunud, kui 1329. aastal, mil 60aastane õde Rosalinde ootamatult suri, säilitas tema keha elusa väljanägemise, nahk püsis elastne ja silmades ei kustunud sära.
Kloostrisse hakkasid voorima kohalike elanike protsessioonid, et palvetada „elava surnu“ kirstu juures. Mõne päeva pärast kutsusid nunnad kohale arsti. Too välistas letargia ja Rosalinde maeti kloostri surnuaiale. Viie aasta pärast haud avati ja tõdeti hirmuga, et Rosalinde pole üldse muutunud. Dominiiklased pidasid aru, kas mitte arvata teda pühakute perre, aga paavst Johannes XXII otsustas teisiti: sumu pannakse klaaskaanega sarkofaagis välja kloostri kirikusse, surnu silmad, mis olid ikka veel elus ja säravad, võetakse välja ja neid hakatakse hoidma hõbelaekas, et usklikud võiksid nende kõrval palvetada. Kuuldused Provencei dominikaani nunnast meelitasid mitme sajandi jooksul kloostrisse rohkesti uudishimulikke ja usklikke. Temast sai prantsuse naiste kultusobjekt. 1660. aasta suvel saabus kloostrisse Prantsusmaa kuningas Louis XIV koos oma ema, Austria Annaga. Väärikad külalised seirasid imestunult kolme sajandi jooksul muutumatuna püsinud surnukeha. See jättis elava mulje. Noor kuningas vaatas suure huviga nunna silmi, mida hoiti hõbedases kirstus, seejärel aga andis õukonna arstile käsu, et too torkaks pintsetiga silma. Kuninga ootamatust soovist jahmunud kanoonik ei jõudnud isegi protesteerida, kui kuulekas meedik oli juba käsu täitnud. Vigastatud silmamuna reageeris täpselt nii nagu elusa inimese silm: silmatera ahenes ja kaotas läike ning torkekohast immitses välja tilk roosakat vedelikku.
Kui Austria Anna pärast kloostrist lahkumist poega noomis, vastas viimane talle omase otsekohesusega, et oli tahtnud tabada nunnasid müstifikatsioonilt, kuid nüüd usub imesse. Esimene arstide allkirjastatud läbivaatuseprotokoll on õde de Villeneuve´i kohta koostatud 1887. aastal. Neli arsti vaatasidpiiskopi juuresolekul surnu üle ja teatasid üksmeelselt, et rohkem kui 550 aastat tagasi surnud nunna nahk on värske ja elastne ning käe- ja jalalabad painduvad. Austusest vaga surnu vastu ei avanud meedikud õde Rosalinde veene, rääkimata siis lahangust. Seitse aastat pärast seda läbivaatust juhtus midagi veelgi kummalisemat: kõdunemisele ja aja toimele vastu pannud surnukeha, mis oli puhanud juba mitu sajandit marmorsarkofaagis, muutus mõne päeva jooksul kuivanud ja kõhetunud muumiaks. Ja nagu varem polnud keegi osanud seletada, miks oli dominikaani nunn säilitanud sajandite vältel elusa inimese väljanägemise, ei mõista nüüd keegi öelda ootamatu mumifitseerumise põhjust.



Mitte ainult vagadus
Kõdunemistunnuste puudumine kirjutati paljude sajandite jooksul kadunukese erilise vagaduse arvele. Võib-olla sellest lähtusidki kirikuisad, kui said teada, et keegi Jean le Vasseur, Lille'i linna nõunik, lamas kodunemata oma kirstus, otsekui oleks kogu tema elu olnud patuva ba. Ta oli küll hakkama saanud ühe üsna vaga ettevõtmisega: asutanud 1618. aastal Lilleis Leinava Jumalaema kloostri. Muus osas ei olnud ta aga kaugeltki mingi pühamees. 1625. aastal suri ta, olles 65aastane, ja maeti raskes tammekirstus tema enda rajatud kirikusse. Möödus ligi 150 aastat. Puhkes Prantsuse revolutsioon ning sankülotid hakkasid rüüstama ja röövima jõukamate elanike maju. Armu ei antud ka kirikutele. Röövijad lõhkusid surnukambrite uksed ja purustasid kirste, lootes leida sealt väärisesemeid. Kui avati õndsa linnanõuniku kirst, nägid röövlid elatanud meest, kes paistis olevat surnud alles mõni hetk tagasi: tal ei olnud mingeid kõdunemise jälgi. Üks purjus röövel võttis noa ja lõikas surnult ära sõrme, milles oli safiiriga sõrmus. Hauarüvetajate suureks imestuseks voolas vigastatud käest verd. Röövlid pistsid hirmunult plehku.
Sellest ebatavalisest ilmingust said kuulda ka arstid. Kaks sõja- väekirurgi suundusid kirikusse, leidsid purustatud hauakambri ja käskisid viia linnanõuniku säilmed haiglasse. Seal tehti surnukehale põhjalik läbivaatus. Protokollis on mainitud, et kõigepealt pandi laip tugitooli istuma ja avastati, et vigastatud käelabast jookseb ohtralt verd. Toimetati lahkamine ja võeti välja süda, mis polnud üldse muutunud. Üks kirurg säilitas seda hiljem anatoomiakabinetis, kust see 20 aastat hiljem kaduma läks. Surnukeha pandi vaatamiseks välja kirikus, kust olid juba välja kantud altar ja pühakujud. Seda tehti eesmärgiga „paljastada religioosset ebausku“. Oli suvi ja valitses kohutav kuumus, kuid avatud kirstus lebav keha jättis ikkagi elava mulje. Kartes, et ebatavaline surnu võib põhjustada Lillei elanike hulgas religioosseid rahutusi, käskis revolutsiooniline tribunal matta mehe vaestehauda. Mõne aja pärast tehti surnuaed maatasa ning ekshumatsioon, mis võimaldanuks selgitada surnu seisundit, muutus võimatuks.

Püha Januariuse ime
Üks Napoli külastatavamaid paiku on 14. sajandil ehitatud katedraal, kus asuvad kolm linna kaitsja, püha Januariuse reliikviat. Need on kolp, kõdunenud koejäänused ja pühaku veri. Anum, milles hoitakse pühaku verd, meenutab vanaaegset laternat, mis rippus tõldade küljes: kaks kumerat klaasplaati, mida hoiab koos metallist raam. Anumas on kaks tihedalt hõbekorkidega kaetud klaasampulli. Väiksem on tühi ja selle seintel on näha ainult mõnda pruunikat plekki. Legendi kohaselt avati see 15. sajandil päästmaks hertsog Francesco poega, keda vaevas jõuetus. Pühaku veri aitas ja laps sai terveks, ent see ei päästnud teda paraku hiljem palgamõrtsuka pistoda eest. Suur ampull on täis mingit läbipaistmatut paakunud ollust. Kolm korda aastas muudab suures ampullis olev aine usklike silme all oma konsistentsi ja siirdub vedelasse olekusse. See leiab aset iga-aastaste pidustuste ajal – mais, septembris ja detsembris.
Tseremoonia algab kell üheksa hommikul, kui kirikuisad lähevad kellatorni, kus asuvad reliikviate laekad. Pühaku pealuuga laegas asetatakse altarile, anuma aga võtab jumalateenistust pidav prelaat. Ta tõstab ampulli kõrgele ja näitab seda kohalolijatele. Teda saatev vaimulik, käes põlev küünal, kuulutab üle kogu pühakoja: „Veri on paakunud.“ Kirikut täitev rahvahulk hakkab innukalt palvetama, et leiaks aset ime ja püha Januariuse veri ärkaks uuesti ellu. Kohe pärast seda hakkab aine vedelduma ja mööda ampulli seinu voolama. Kui anum on täitunud kihiseva vedela verega, mis kobrutab kuni hõbedase korgini, lehvitab nähtust jälgiv vaimulik pea kohal rätikut, andes rahvahulgale märku, et ime on sündinud. Koor laulab nüüd „Te Deum laudamus“, misjärel vaimulik lubab valitud jumalasulastel anumat suudelda. Vaimulike ja usklike protsessioon saadab laekakandjat ümber kiriku ning siis pannakse Püha Januariuse elluärganud veri päikeseloojanguni vaatamiseks välja. Teadlaste palve lasta neil verd uurida on kirik seni kategooriliselt tagasi lükanud: selline pühaduserüvetamine on Itaalias mõeldamatu.
Pühakute verega seonduvad imed pole ainult Napoli privileeg: kirikuajaloo uurijad teavad veel vähemalt 23 anumat, milles pühameeste veri kindlatel päevadel vedeldub. Prantsuse teadlased lõid juba enne Teist maailmasõda uurimisinstituudi jälgimaks füüsilise surma ilminguid – üksikrakkude ja kogu elusorganismi suremist. Nad pakuvad välja hüpoteesi, et selline veri võib sisaldada tänapäeva teadusele avastamata osiseid, mis võivad ka pärast organismi surma lõpmatuseni taastuda, nii et sellised kehad säilivad sajandeid kodunemata. Veenvat seletust ei ole tollele imelisele ilmingule aga seniajani leitud.

Vaadatud 547 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi