Ilm: Meid on ootamas vahelduv ja tuuline talveilm

06.01.2019 11:20
Piusa Juss Illustreeruv foto: Aivar Pärtel
Kommentaarid
0
Foto:

Kõigepealt sellest, et meil olid tänavu ikkagi valged jõulud – vähemalt kuni teise jõulupühani (26. detsember).

Ennustasin kuu aega tagasi, et jõululaupäeval on õhuke lumekiht maas, aga õiget suusalund pole. See viimane väide päris paika ei pidanud, Eesti põhilistes talispordikeskustes sai 24. detsembril ikka suusatada küll.
Jällegi peab mainima, et see ühe päeva ennustamine on tänamatu töö ja tegelikult ei ole niisugusel pakkumisel kuigivõrd loogilist alust. Kunagi mainisin, et kadunud Kuuse-Taat võis küll aeg-ajalt ennustada täpselt, aga ta kasutas valet tehnoloogiat, kui ennustas ilma 500 päeva ette ega muutnud oma numbreid, kui vahepealne periood valeks osutus. Olen siin arvanud, et üldjoontes võib kuuajalisel ennustusel saavutada ca 60-7protsendilise täpsuse, aga mingit täppisennustust, et millisel kuupäeval meile võib saabuda torm, pakane, paduvihm, kuumus jne, ei ole põhimõtteliselt võimalik teha. Kui läheb pihta, on see juhus.
Küll aga oli üldjoontes detsembri ennustus õige. Et seekord ei tule nii sularohket detsembrit nagu mõnel eelmisel aastal, aga käredat pakast ka ei näe. Vahetult enne jõulusid oli kolm-neli külmemat päeva, aga 7–9 miinuskraadi ei ole Eesti mõistes pakane. Nii et kui ma juba eelmises loos mainisin, et võiksin endale mulluse aasta ennustamise eest panna hinde 4+, siis detsember seda hinnangut ei muuda.

Kokkuvõte möödunud ­aastast: soe ja enamasti kuiv
Nüüd aga põgus kokkuvõte aastast 2018. Kogu aasta jooksul oli vaid üks tõsisem külmalaine, mis algas pisut enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja kestis veel edasi märtsis. Aprillist kuni detsembrini (selle keskmist pole veel loo kirjutamise hetkel arvutatud, kuid küllap see paar kraadi üle normi oli) valitses üheksa kuud järjest keskmisest soojem ilm. Samas ei puudunud peaaegu ühestki kuust väiksemad külmalained, ainult mai oli algusest lõpuni ilus.
Ilm oli ka keskmisest kuivem, aga kõik need üheksa kuud ei olnud kuivad. Normiga võrreldes väga vähe sadas mais, juulis ja novembris, kuid näiteks augustist oktoobrini oli keskmine sademete hulk kolme kuu peale kokku üle normi. Suurim kuivus kestis meil 6. maist 20. juunini, kuid jaanikuu ei tulnud kokkuvõttes liiga põuane, sest kolmandal dekaadil läks sajuseks.
Seda, et meil üheksa kuud järjest on ilm normist soojem, ei esine sageli, kuid ahhetama ei tohiks selline fakt panna. Miks? Sest olen ennegi öelnud, et väiksemate perioodide lõikes ei ole temperatuur meil tasakaalus, ta võib väga pikalt olla ühesugune. Pigem on meil tasakaalus sademed ja tuule suund. Kui aga sademed on tasakaalus nii, et soojal poolaastal sajab vähe ja külmal poolaastal palju, siis ongi reeglina mõlemad normist soojemad. Tänavu oli üks suuri üllatusi, et oktoobris-novembris püsis pikalt kuiv ilm, aga ometi temperatuur alla normi ei langenud. Tavaliselt tähendab sel ajal kuivus ikka miinuskraade (oktoobris vaid öösel).
Lõpuks veel tuulest. Võrreldes kolme eelmise aastaga oli 2018 vaikne, ehkki arvan, et keskmine tuule kiirus oli üsna normilähedane või isegi napilt üle. Aga lihtsalt nii vastikuid tuuleperioode nagu aastatel 2015 või 2017 tänavu ei esinenud. Oli nagu Eestis peab olema – tugev või isegi mõõdukalt tugev tuul ei ole meil järjepidev nähtus, sest madalrõhkkonna paigalseisu korral on tegemist väheaktiivse tsükloniga, mis ei too kaasa tugevaid tuuli, aga tsükloni korral see möödub kiiresti ja ilm (ning koos sellega ka tuule tugevus) muutub. Vaikseid päevi oli mullu väga palju ja ka nägime suvel tavalist pilti, kus päeval võis tuul olla mõõdukas või isegi pisut tugevavõitu, aga õhtuks/ööseks ikka vaibus. Seegi on Eestile iseloomulik. Aga eks olime möödunud aastal ka sageli kõrgrõhkkonna mõju all.
Tuule suund oli mitmekülgne ja üsna sageli muutuv. Kuna tuul puhus üpris ühtlaselt kõigist ilmakaartest, siis see tähendab, et meil tekkis edela- ja läänetuulte puudujääk, kuna need tuuled Eestis tavaliselt valitsevad. Kui nüüd kompensatsioon saabub talvel, tuleb pikk sula, kui aga hiljem, siis võib see tähendada hoopis niru kevadet või suve.

Pakast ootame veebruaris
Esialgu tundub, et saame eeloleval talvel edela- ja läänetuuli päris sagedasti tunda, aga vahele tuleb ka põhja- või idatuulega perioode. Ilm tõotab vähemalt jaanuaris tulla muutlik – kui puhub edelast, on sula, kui aga mujalt, siis 5–10 kraadi külma. Esimese jaanuaritormi me juba elasime üle, aga tugevama tuule perioode tuleb veel.
Kuid pakane? Seda ei tohiks enne 20. jaanuari tulla. Viimasel dekaadil on umbes 30-protsendiline tõenäosus, et 15-20 külmakraadi meile mõneks ajaks kohale jõuab. Aga nagu sellest tõenäosusest võib välja lugeda, siis pigem seda ei juhtu. Kuna sulaperioodid jäävad lühikeseks, siis esimene tugevam lumi, mis jaanuari algul sajab (on ehk juba selle loo ilmumise ajaks sadanud), jääb ka suuremas osas Eestist maha. Tõenäosus, et suusahooaeg tuleb nii-öelda hindele 3 – lund on, aga mitte ohtralt ja vahepeal ka sulatab – on üpris suur.
Veebruari on natuke vara ennustada, kuid arvan, et sarnaselt 2018. aasta talvele tuleb ka tänavu lõpp külmem kui algus ja keskosa. Ehk siis kõige pakaselisemaid päevi ootaksin pärast 15. veebruari. Siis lõpevad sajud ja tuulehood ning püsima jääb vaikne talveilm, mis tänu päikesepaiste tugevenemisele hakkab märtsi suunas soojenema, eriti päeval. Kuid ööd jäävad pikalt külmaks. Seda ennustust ma võib-olla pisut korrigeerin kuu aja pärast, aga eks vaatame, kas selleks on vajadust.

Vaadatud 1083 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi