Isegi sadamanaise tagumikku ei taha enam silitada...

Kaluriküla mehed on mornid. Naljatuju pole üldse ja kaluritepäeva mõnusat meeleolu varjutab süngus.

„Endel, räägi meile ka seda lugu, kui näkineid su paadist kaasa viis ja te koos temaga Neptuni juures mitu päeva hullasite...” küsis üks meestest ­ootamatult.
Põline merehunt Endel teadis oma anekdootide hinda ja rahvas lootis, et näkijutt jääb õhtu viimaseks maiuspalaks. Nii oli see olnud iga-aastasel kalurite päeval rannakülas, aga tänavu kössitas Endel lõkketule ääres nagu puunott, ei rüübanud kesvamärjukest ega  teinud suu seks hundijalaveega. Ainult tema teadis, et müstilise näkineiuloo taga oli ammuilma simmanil rüübatud õukapudel ehk eeter, mis mõistuse segi pööras ja aitas selle anekdootliku loo välja mõelda.    

Nalja ja kirge nagu polegi
„Pootsman hakkab vist vanaks jääma,“ arvas noodavedaja Märt ja lisas: “Ega me siin peiedel ole, sa oled ju ikka olnud nalja ning napsumees, mõne mahlaka anekdoodi võiks ikka lagedale tuua.”
Endel põrnitses hõõguvaid süsi ja ohkas: „Ei enam. Nüüd hakkame elama ilma naljata. Kastreerime rõõmud ära, paneme koroona maskidele veel suukorvid peale ja kammitseme kogu rannaküla seltsielu. Kuulsite ju külapealt, et meie naaberranda on tekkinud uus noorte kalurite punt, kes tahavad meid välja süüa. Kala on küll meres vähe alles, aga kadedus seda suurem.  
„No, mis herilased vanale merekarule ikka teha saavad,” toetas Endlit kalavastaline Anu, kes rannas meeste sadama­putkat ja võrgukuuri korras hoidis. Küpsel naisel oli kopsakas rinnapartii ja ahter nagu leivaahi, mida mehepojad temast möödudes ei saanud  kuidagi külma käega puudutamata jätta. Anu lasi siis kuuldavale peenehäälelise „Aihh“, aga endal oli sära silmades, kui kaluri  kämbla haardest tekkinud surin  läbi selgroo kuklast kubemeni jooksis. Meestele oli aga Anu tagumiku paitamine ja sadama kassi silitamine kalurielu igapäevane pärisosa.
Nüüd paistis Anu aga mures olevat – mis siis küll saab, kui mehed ei hakka enam nalja viskama ega tema ihu­rõõme ei himusta.  Näe, poetädi, pirtsakas Piia, on nagu kimp koirohtu, kellest kõik mehed eemale hoiavad. Tahtis teine juba kloostrisse minna, aga see asub liiga kaugel – Maarjamaa teises servas.

Peldikuseks imekauni naisega
Maailma kuklapoolelt Austraaliast vanaisade koduküla kaema tulnud Sergo libistas lõkke ääres kanget kesvamärjukest ja  pajatas oma reisimuljeid:
„Näe, kuulen, et teie naised on siin pipardama hakanud ja unustanud ära, milleks Vanajumal nad loonud on. Lendasin äsja Melbourne´ist Kuala Lumpurisse kõrvuti kakaojumelise noore kena Bali saare  naise Belindaga. Sel pärismaalaste verel on säilinud tänini looduse ürgne kutse. Oli teine oma mehest juba kaks kuud eemal olnud, aga naise keha ei suutnud kauem kannatada, et oma osa kätte saada.
Seisime Belindaga teineteise taga laineri tualeti sabas, kuni ta mind kabiini vabanedes endaga koos sinna sisse tiris, kus me sõna otseses mõttes seitsmendas taevas käigu pealt ühtisime. Hiljem vestlesime veel mitu tundi elust ja armastusest ja ma nautisin kogu reisi  vältel õnnejoovastusest saadud looduslapse säravaid silmi. Kahju, et meie Maarjamaa kunagine  õrnem pool on minetanud oma loomuliku avatuse ja siiruse ning pugenud kilbi alla. Tahaks nad sealt võluvitsaga looduslasteks tagasi pöörata. Kahjuks pole see aga võimalik,” arutles rändur Sergo ning jätkas: „Õnneks pole Eestimaal kõik noored naised hingeliselt tarastatud ja rõõmud lukustatud.
Naudin igal aastal külaskäiku vanaema kodukülla Setomaale, kus kogukonna vaim hoiab veel meeldivalt koos noori ja vanu, suuri ja väikesi, keelt ja isaisade traditsioone. Võtan neilt kaasa pildi- ja heliplaate ning naudin seda naturaalsest ilmaosast saadud rõõmu terve aasta kuni järgmise külas­käiguni.
Mõtlen ikka sagedamini, miks oleme pikka rahuaega ja rikkust nautides nii tigedateks muutunud, et kõige olulisemat – teineteise ja üksteise lähedust hinnata ei oska. Põhjustame ja toidame ise solvanguid, ahistamisi, eneseupitamist, isekust… Siis põgeneme haisukoldest kaugemale nagu kuri kass kakahunnikust... Aga teised peavad komisjone moodustades kellegi õelusekuhilat klaarima ja  koristama. Või siis steriliseerime oma elulaadi ja ikka nii, et kõik, mis meist mõne sammu kaugusele jääb, meile enam korda ei läheks.
Meie empaatia piiridesse mahume ainult meie ise, paar pereliiget ning ongi kõik. Viimaste kuude jooksul on kaotatud miljoneid kurja haiguse tõttu.
Kui tuhatkond inimest tuleb ühe ööpäeva jooksul tulekoldesse või maamulda kanda, pole allesjääjatel enam hinges endist rahu.“

Külm nagu kala
Kuklamaa Sergo jutt tegi kalurite peole kogunenud rahva veelgi rahutumaks ja  läks paljudele südamesse. Mõnikord on hea, kui sind keegi kõrvalt vaatab ja oma sõna sekka ütleb. Ega argipäeviti ju pole kellelgi aega ega viitsimist maailma valule kaasa tunda, kui see just inimest ennast lähedalt ei puuduta.  Põlvkonnad on roninud eraldi riiulitele ja loonud isekeskis oma maailmad ja väärtused. Kui sa neid ei arvesta, lüüakse sind lihtsalt trepist alla ja kehtestatakse grupi või trupi ülemvõim. Kaasajooksjaid, kiibitsejaid ja libaadvokaate jätkub, sest kadeduseuss tuleb ju rasvaseks nuumata…
Nüüd aga kaluritepeo juurde  tagasi. Söed lõkkes olid kustumas ja   lõõtsamees näitas  väsimuse märke. Kümmekond meest aga, „kel kaluri verd ja kes armastab merd” jäid  vana Endli juurde ikka veel näkilugu ootama. Äkki rüüpab vana siiski sõõmu kangemat ja räägib loo ära.
„No mis ma siis teiega ikka teen. Sina, Siim-poiss, oled ju alles noor ja ei jõua noodapäragi paati tõsta,” patsutas Endel pojapojal pead ja alustas: “No läksime varavalges merele võrke nõudma ja  olime juba kenakese loomusest paati tirinud, kui äkki sätendas midagi vee­piiril… Salupere Sass, kadunuke, oli mul parimeheks ja  temagi kivistus soolasambaks. Hoidsime kätega võrgulinast kõvasti kinni, kui vee peale kerkis kalasilmadega pikkade valgete juustega soomustatud pea. Tõstis loivataolise moodustise üle paadiserva ja hakkas meid endaga kaasa kutsuma, häälitsedes huikavalt hu-hu... Hu-Hu!”
Nüüd tegi Endel oma jutus pikema pausi, võttiski punnsuutäie põuetaskust ja  tahtis jätkata, kuid jäi pidama…
“Ega ma siit enam edasi ei räägi. Poiss saab noorelt liiga targaks. Võin vaid öelda, et läksin näkineiuga kaasa ja kui tagasi paati jõudsin, olin nagu teine mees... Sassile aga põrutasin: „Ära Sa enam loomust välja tõmmates mulle küll ütlema tule, et su Mann on teki all külm nagu kala...”