Jaak Tomsoni käte tervendav vägi
Jaaguranna Jaak ehk Jaak Tomson on nagu Hunt Kriimsilm, kelle vahva ettevõtmiste kogum majutab teelised ja rändajad, jagab teadmisi lilleseadmisest, valmistab lilledekoratsioonid, kimbud ja pärjad erinevateks sündmusteks, kujundab väikeaedade viljapuud- ja põõsad ning pakub lõõgastavat massaaži hea enesetunde taastamiseks.
Lõõgastav ja rahustav on traditsiooniline ning levinud massaažiliik, mis on rajatud klassikalisele Rootsi massaažile, kuid Jaak teeb seda erilise tunnetusega ning paljud, kes on tema käe all käinud, ei ole enam endised. Jaak ütleb, et üks inimese põhivajadustest on igatsus teise inimese puudutuse järele. Tema massaažikabinet on Jaagurannas Pärnumaal Tõstamaa lähistel ja Hariduse tänaval Tallinnas, kus ta tohterdab abivajajaid. „Kui vähegi võimalik, tuleb patsient tervendama ja tuunima siiski oma kabinetti kutsuda. Tõsiasi, et inimene on juba haige, näitab, et tema kodu ja elulaadiga pole kõik korras. Teda on lihtsam aidata oma territooriumil – muidu võib ka tervendaja enese biovälja kulunud-väsinud energiat pugeda ning see muudab abivajaja laadimise mitmekordselt raskeks. Õigem on, kui inimesel on oma raviruum,“ teab Jaak. „Ja oma kodu peab olema ruumikas, elu ja elusolendeid täis, ilma kardinateta – ja kolmeteistkümne uksega, nagu näiteks minu kodul on,“ selgitab Jaak.
Lilleline elu
Jaak Tomson on läbinud Pärnu Koidula Gümnaasiumi ja Räpina ametikooli. Sealt oleks ta võinud vabalt iluaiandusagronoomiks saada ja jääda. Lihtsalt kenaks keskmiseks taimetargaks, kes lõikab-hooldab õunapuid, pügab hekke ja loob lilleseadeid. Kunstnikuloomusega Jaak laseb aga asjadel juhtuda ja kulgeb oma rada pidi, mille elu talle ette toob. Tema metsarüpe-stuudiosse kogunevad looduse ja tervenemise huvilised kogu maailmast.
Peruu šamaan Carlos saabub juba seitsmendat aastat tseremooniaid läbi viima just Jaaguranda ka sel kevadel. Tema auks on ristitud peopaviljon. Ja kelle tseremooniate jaoks on just siin mereveeres maagilise tähistaeva all See, mida pole kusagil mujal Maa peal. Lisaks omanäoliseks koduks vormunud peamajale on Jaagurannal seitse erinevat värvi taimenimelist kämpingumajakest ja Peruu šamaan Carlose auks tema peomajaks nimetatud õhuline paviljon, mille juurest viivad vetsu ja lõkkeplatsini värvilised hipilikud laternad.
Jaaguga juhtub tihti ja palju müstilisi lugusid. Tema Jaaguranda sattumine oli juba väga müstiline. “Teadsin selle piirkonna kohta vaid rahvakeelset naljatamist – „olen maalt, Tõstamaalt“. Kui küsisin toda üsna räämas putkat rendile, soovitati pigem ära osta. Mul polnud pankrotivara oksjonil kümmet tuhandet eesti raha sisse maksta – see kingiti, sest kinkija sõnul on sellist kohta Eesti riigile väga-väga vaja – ja kui oksjonil tõusis hind ligi 100 tuhandeni, ei saanud ma just selle käsiraha tõttu loobuda,“ meenutab mees koju jõudmist. Kuidagi teisiti kui siinse koha peremeheks saada poleks asjad saanud sujudagi, sest siin on kõik Jaagu nimega ette määratud. Jaaguranna, Jaagu sadam, Jaagu oja, Jaagumardi talu…
Kämpingud tuli 2005. aasta orkaani järel, mis pool meetrit merd majja tõi, poole kilomeetri kauguselt naabri põllu pealt tagasi tuua. Õnneks mitte päris külast, mis asub 2 kilomeetri kaugusel. Ja kogu maine vara tuli Jaagul tagasi teenida. “Mul oli tollal Pärnus Õhtupõigi uulitsas lillepood, kuhu olin enda arvates parimasse vargakindlasse kohta kõik oma muruniidukid-mootorsaed viinud. Soolasele veele nemad said…“ muheleb Jaak.
Kogu mööbel ja muu asine varustus see-eest on tema koju otsekui ise tulnud. Majas on avar elutuba ja lindla, akvaariumi ja arteesia-basseiniga saun ning mugav-kodune köök. Siis on ruumi olla usaldavas kulgemises ja vastu võtta, mis elul plaanis. Ka nii erilisi juhtumeid, mida ise iialgi plaanida ei oskaks. Perekond, kellega Jaak oma õhulist stuudiot jagab, on samuti eriline – pärsia kõuts Nils Tomson, mõniteist nümfpapagoid ja kolm kanaarilindu, ererohelised tiigikonnad ja triitonid, arteesiaveest pidevalt täituva saunabasseini veerel akvaariumikalad.
Jaagul on põhjust uskuda, et kõik on kokku unenägu. Ilmadevahelised piirid on ütlemata haprad. „Nägin kord und, et sain 50 tuhande krooni eest auto. Läksin sisetunde järgi ühte autopoodi ja küsisin asjalikult, millise auto sellise summa eest saada võiksin. Väljusin poest, kaasas juba allkirjastatud liisinguleping. Sissemakse just selline,“ räägib Jaak õhinal. „Ja hakkasin loteriipileteid ostma. Esimene oli jube kallis ega võitnud. Seepeale ostsin fotoloto ja… võitsin 50 tuhat. Lidusin autopoodi, sest ühest küljest oli probleem lahendatud, teisalt probleem majas ikka. Loteriivõidud makstakse välja kuu aega hiljem, aga mul oli kohe vaja. Firmajuht põrnitses teatist mu lotovõidu kohta. Vahtis mind ja liisingulepingut. Ja lõpuks pomises: lepingule kirjutasite ju alla enne, kui üldse loteriipileti ostsitegi… kuidas… miks… misssssasja… Firma maksis minu eest nii uskumatult unenäolise ja unenäost lähtuva juhtumi tõttu sissemaksu ära. Minule aga järgnes liisingu maksmise unenäoline periood, mil enamvähem iga käik ja seos oli omavahel seotud, ülioluline ja uskumatu ka. Teine kummaline juhtum oli Jaagul Helsingis, kus ta avas oma lillepoe. “Sõitsin uhiuue Citroeniga – ja olin ise nooblilt lille löödud. Kui küsiti, kus elan, vastasin: „Annas.“ Anna on üks kallimaid hotelle. Tegelikult ööbisin linna lähedal metsas autos. Pesin end sadama terminalis, kus sai ka habet ajada. Kuni kolisin… Annasse. Selles mõttes, et Anna-nimelise ukrainlanna juurde, kelle juures teise allüürnikuna resideeris grusiin – ja meil oli ütlemata naljakas keelekümblus. Samasugune, nagu praegu rahvusvahlistel lilleseade seminaridel – palun mitte ikebana-kunstiga segamini ajada! – kus me jaapanlaste ja teiste rahvastega aina räägime, teeme näo, et mõistame – ent tegelikult mõistame päriselt vaid ühiselt kõneldavat lillede keelt.“
Tänu Anna juures elamisele kohtus Jaaks sõpradega Nižni Novgorodist, kes on praegugi tema lähimad hingesugulased. Ja nende kaudu tutvus ta Bonnis elavate teekaaslastega, kelle juures elas siis, kui õppis lilleseadet Saksamaal.
Kogu see hipilik-meditatiivse keskkond ja Jaagu maailmanägemus teebki temast selle, kes intuitiivselt teab, kuidas inimesi aidata. Vahel puudutuse väel või kasvõi kauni lillekimbuga üllatades. Käsitöömeister-kunstnik-tervendaja ütleb, et hingetõmbega kestab teekond vaikusse, valgusse, puhtusse. Tuleb osata olla siin ja praegu ning seda müstilist ja maagilist märgata.