Joove lisab meie aja ­Nipernaadile mehisust

13.06.2021 23:25
Jüri Mätas Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Nalja-, naiste- ja napsumees Rait tõestab, et igasuguste kohustuste vältimine tagab vähemasti Tartus mõnusa äraelamise kõrge eani.

Kohtusime Taaralinna ööelu suurkujuga viimati enne suurt koroonakriisi varastel hommikutundidel mainekas Tartu kiirtoidurestoranis Fasters. Või mis kohtumine see nii väga ikka oli: mees tuigerdas lihtsalt endale omaselt umbjoobes, ilanire kaubamärgiks saanud pulstunud habet kaunistamas, laudade vahel ja tüütas nooremat külastajaskonda. Loomulikult pälvis säärane fenomen ainsana antropoloogiahuvilise reporteri huvi, kes ülejäänud asutuse pingest vabastas ja legendilt mõnel kainemal hetkel audientsi palus.

Lubadeta sohver
Ent kõrtside taasavamise aegu teda elumere lainetel enam näha pole olnud, mis paneb kartma halvimat. Suurem kivi langeb lookangelase tarekesse asja tehes siiski südamelt: Rait püsib hinges, kuigi kaugeltki mitte endises vormis. „Jalg läks alt ära – mis teha, vanainimese asi,“ rehmab käega 61aastane härra, kelle pundunud näolapile küll julgelt 20 aastaringi rohkem võiks pakkuda.
Vaatamata raskendatud liikumisele pole ta veel lõplikult kaotanud lootust tööturule naasta, ehkki töötukassa konsultantide pakkumised on ta seni ära põlanud. „Pensionini on mul ikka veel aega, nii et võiks midagi teha küll,“ kiidab mees ja loetleb oma oskuseid. „Autot võin vabalt juhtida, kuigi lube ei ole. Ehitusel olen ka palju ära teinud, kuid sinna vist enam ei kipuks: elektroonikat on tänapäeval liiga palju.“
Selle peale mees aga tõsineb ja laskub justkui sisekaemusesse: olgem ausad, viimasest ametlikust tööotsast on ikka omajagu vett merre voolanud, kuigi „selle sajandi sisse peaks see ikka jääma“. „Kui nüüd tõsiselt rääkida – olen muidu naljamees – siis võib-olla valvurikoht oleks mulle jõukohane,“ analüüsib ta. „Aga seda pole ülemustel küll tarvis karta, et ma töö juures jooma kukuksin! Pärast tööd võtan õlut küll, aga enne mitte iialgi!“

Naist pole tarviski
Üleüldse on Rait üldise tervisliku seisundi foonil põrgulakkega väga jõuliselt tagasi tõmmanud. Seda vaatepilti, kus igas õhtu jooksul väisatavas baaris mingi nipiga juba sisse astudes tema särav sihverplaat vastu helgib, uue põlvkonna noored ilmselt enam kogeda ei saa. „Peaaegu enam ei joogi,“ väidab mees.
Samamoodi 21. sajandi algusest tuleb otsida kunagise Casanova viimast kirglikku vahekorda naisterahvaga. „Tead – ega eriti enam ei sügelegi. Viimasel ajal olen tähele pannud, et meestega on palju huvitavam aega veeta,“ tunnistab vabahärra ausalt. „Muidugi, kui ikka mõni hea inimene leiduks, kellega vastastikune klapp tekiks, võiks asjale mõelda, aga ise enam küll kedagi ei otsi.“
Tippaegadel oli alumise korruse seisukord mõistagi hoopis midagi muud ja nii on tema väikseid koopiaid  pudenenud üle terve koduvabariigi, ent huvi nende käekäigu vastu tunneb meie kangelane minimaalselt. Eostamise raske koormaga on härra oma ülesande ühiskonna ees täitnud, edasine mikromanageerimine jäägu juba eevatütarde õlgadele. Just hiiglaslikuks kerkinud alimendivõlg sai ka mehe viimatise vangla­etapi peapõhjuseks.

Lapselapsed saapamaal
Miks siis Rait ometi omaenda lihast ja verest isegi trellide ähvardusel hoolida ei kavatse? „See laps on ema kasvatatud ja ütleme nii, et mina juba tean, mis inimene see on,“ on elukunstnikul salatsev vastus kohe varnast võtta. Seejärel tunnistab kärmelt leebudes ometi, et lastelaste olemasolu mõnevõrra isegi rõõmustab. „Aga nemad elavad Itaalias ja kuidas ma neile külla peaksin minema – istun maja ees punasesse linnaliinibussi või?“
Peaaegu oleks tulnud maailma läbi ruuduliste kardinate imetleda ka pärast pisikest kakelungi, kuid õnneks suutis Rait vastaspoole kohtuvälisele kokkuleppele sundida. „Olen kõva mees ja nii karate kui džuudo peale kibe käsi,“ ei vaevle sangar just madala enesekindluse käes. „Karates õpetatakse ikka, et jää rahulikuks ja lase vastasel ülbitseda, aga kui enam muud üle ei jää, siis ründa. Täpselt nii meil juhtuski – tema alustas, kuid mina võitsin.“

Töötute erakonda
Lisaks võitluskunstidele on ära proovitud ka korvpall ja jäähoki ning tohutu edu on Raiti saatnud kõikjal, kui just see va viinakurat sportlikke saavutusi torpedeerinud poleks. „Minu vastu ei ole kerge saada, parem ärge proovigegi,“ hoiatab turske joodik ning muheda muige tagant polegi nii lihtne aimata, mõtleb ta ähvardust siis tõsiselt või mitte.
Selge on see, et  temasugune mürakaru elus hätta ei jää; igale rünnakule on tal vastukäik juba eos olemas. Miks ei võiks selline autoriteet end sügisestel valimistel kohalikus poliitikas teostada? „Ütlen ausalt, et selle koha pealt olen täielik null,“ eelistab Rait oma liistude juurde jääda. „Ja kuhu ma siis astuma peaks – Tartu Töötute Parteisse või?“



Vaadatud 728 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tank

Rait on selle ealise generatsiooni täiesti tavapärane esindaja. Selliseid leiab igast Eestimaa paigast...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi