Jõulurahu ­asemel ­jõulu­tüli: vene ­kaart laual

27.12.2020 22:20
Reet Kudu
Kommentaarid
2
Foto:

Eestis nähakse lõimumis­probleemidena pigem mustalt mandrilt tulnud pisikese rah­va­­killu teemadega tegele­mist kui meie vene­­keel­sete kaasmaalaste muresid.

Reformist Karl-Henri Käämer nõuab jõulukuises Delfis ja  Eesti Päevalehes otsesõnu, et „tuleb lõpetada venekeelse ­kooli rahastamine!“ Tema arvates on võimalik minna üle täielikult eestikeelsele õppele aastaks 2030, vene põhikool peaks aga loobuma emakeelsest haridusest juba aastal 2024.
Meenutagem, et aastal 1936 kirjutas Venemaa ­Kommunistiliku (enamlaste) Partei Peterburi Eesti ­osakonna eestikeelne väljaanne filmist „Tsirkus“, et Ameerikast pagenud tsirkusestaar, keda kehastas Ljubov Orlova, ei teadnud, et NSV Liidus „kõiki lapsi rahvuse peale vaatamata ühtviisi hoitakse ja armastatakse“ ja seepärast tema, vaeseke, varjas oma musta­nahalist last, kelle isa oli valest rassist.  Ka Eesti Vabariigis kinnitavad kõik poliitikud nagu ühest suust, kuidas „kõiki lapsi rahvuse peale vaatamata ühtviisi hoitakse ja ­armastatakse.“ Ainult et vene pisipõnnide ja tirtsude emakeel käib headele onudele ja tädidele millegipärast üha enam närvidele. Eriti neile, kes praeguse koolikorraldusega rahul pole!

Tegelikke lõimumis­probleeme eiratakse
Ljubov Orlova sai NSV Liidus õnne leidnud õnnetu ameeriklanna rolli eest aastal 1941  Stalini preemia. Eesti Vabariigis sai aastal 2020 lõimumispreemia projekt, mille abil kolmandalt mandrilt pagenud mustanahalised lõimuvad meie kallite kaasmaalastega koos tantsides ja toitu valmistades.
Ma ei kahtle, et lõimumispreemia saanud Anu Viltrop korraldab kindlasti huvitavaid üritusi leidliku projektiga, mida rahaliselt toetanud nii siseministeerium kui ka Euroopa Liit.  Sellegipoolest hämmastab mind meie preemiajagajate võime Eesti Vabariigi tegelikke lõimumiprobleeme eirata. See on  sama imetlusväärne nagu ­Ljubov Orlova hellus tumedanahalise lapse vastu sõja­järgsel ajal, kui erivärviliste beebide probleemid polnud kindlasti mitte NSV Liidu kõige ­suuremad mured.
Hoolimata  koroonakriisist ei suudeta Eesti Vabariigis jätta  vähemusrahvaga kooli- ja keele­tüli üles kiskumata isegi mitte jõulukuul, kusjuures mängu on toodud seekord ka eestlaste lapsed. Peeter Ernits, keda ma kord Maalehe peatoimetajana austasin, ei väsi jagamast ­näguderaamatus süüdistavaid artikleid ja protesti­kommentaare, kuidas palju­kannatanud eesti laps, kes tohtis isegi kohutaval Stalini ajal õppida  emakeeles, pidavat nüüd kaotama  identiteedi ja keele ja ilmselt ka mõistuse, kui ta  vene huligaanidelt vene-­eesti segakoolis peksa hakkab saama.

Nõukogude sigadusi tegid ka eestlased
Eesti emmed on kenal jõulukuul täielikus paanikas, sest ükski meediakanal ei meenuta tõsi­asja, et nõukogude korra parimad esindajad Nõukogude Eestis olid siiski eestlased ise, nemad oskasid märksa nutikamalt oma kolleegide peale kaevata, neid igal võimalikul viisil peksta ja nuhelda. Seda ei teinud sugugi mitte kõik venekeelsed sisserändajad, kes kaugel nõukaajal meie (käitumis)­kultuurist veel vaimustuses olid.
Mis juhtuks, kui Lumivalgeke hakkaks jõuluvanale õpetama, kuidas kinke jagada ja mis keeles salmi lugeda? Jõulukuul hea Lumivalgekesena särav Kristina Kallas saab igatahes peavoolumeedias laialt sõna ja on kindel, et ühiskoolis harjuvat lapsed juba kolme-nelja aasta pärast koos õppima ja probleemid kaduvat iseenesest. Umbes sama idealistlik oli kord Lennart Meri, kes lootis, et uue põlvkonnaga nõukaaegsed tüliküsimused kaovad.
Tegelikult on „lõimumine“ tekitanud juurde üha uusi probleeme ja üha suurema vähemus­rahvast eraldumise. „Vene ­kaart“ on endiselt poliitikute jaoks parim võimalus tähelepanu võita. Seekord juba ka eesti laste arvelt!
Mõned kommenteerijad igatahes hurjutavad otsesõnu, et poliitikud ja haridusjuhid pole 30 aastaga ise venelastele piisavalt eesti keelt õpetanud ja tahavad nüüd keeleõppuse veeretada hoopis eesti laste kaela, sest küllap saavad õpilased segakoolis ise­enesest riigikeele selgeks.  
Suuri muutusi siiski ei tule
Loomulikult oli segakooli teemal pikk vaidlus ka PBK saates „Vene küsimus“, kus meeldis kõige enam Peeter Järvelaidi imestus, kuidas üks naiste­rahvas võib kirja panna niisugused read, et teda kui eestlannat häirivat, miks Kadrioru muuseumis sädistavad vene mudilased oma emakeeles. „Kas peaks siis vene lastel keelama Lasnamäelt alla tulla? Või keelama emakeeles rääkida?“ Au talle nii inimliku mõtteavalduse eest, et Järvelaid ei armasta ainult tummi ja vaikima hirmutatud lapsi.
Jõulukuu algul kiitles ­Hendrik  Agur, kes valiti ­Kohtla-Järve riigigümnaasiumi direktoriks aastal 2019,  Eesti Ekspressis pikalt oma suurepärase kooliga, millest küll pooled õpilased millegipärast lahkunud ja läinud Sillamäe venekeelsesse kooli, mida nad lasterohkusega ummistavat, nagu ­intervjueeritav ise ausalt kinnitas, aga see missioonitundega koolijuhi indu ei vähenda, sest tema kool olevat ikkagi ka venelastele märksa parem! Huvitav on detail, et  pealkirjas kuulutatakse: vene õpilased vajavat niisugusi koolijuhte nagu Jevgeni Ossinovski! Ometi vastas Agur, et kool vajaks mitte üksnes Ossinovskit, vaid ka Mihhail Kõlvarti ja Vadim Belobrovtsevi taolisi inimesi.
Kõigi nende ­peavoolumeedia  mammutlugude kõrval jäi ehk hirmunud lapsevanematele märkamata vastse haridus­ministri Jaak Aabi tagasihoidlik teade venekeelses Stolitsas (7.12.2020), et vene kooliga ei võeta lähemal ajal ette mingeid muudatusi, neid ei suleta ega liideta eestikeelsete koolidega!



Vaadatud 1200 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kes on kes

https://www.ohtuleht.ee/1010061/seisukoht-kes-on-tegelikult-sveta-grigorjeva

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi