Juhtkiri: Elagu lehepuhurid!

Eestil on võimsad vaenlased. Juba mitmendat sügist kirjeldab hulk linnainimesi lehepuhureid vastikute vaenlastena. Keda häirib puhurite undamine, keda lehtede koristamine üldse.

Maal võib maaomanik teha lehtedega, mida tahab. Neid on hea näiteks kartulipõllule viia. Aga kui linnapuu langetab lehed, siis toovad tuuled paraku need lehed tänavatele ja kõnniteedele. Ja puudega ääristatud tänavatel langevad lehed otse teele.
Võib-olla ei kõnni lehepuhurite vihkajad seal, kus lehti ei koristata. Seetõttu nad ei tea, et kui vihm lehekihile peale sajab ja inimesed iga päev seal kõnnivad, saab lehekihist kollakaspruun löga.
Et lehelöga määrib jalanõud ära, on väike mure selle kõrval, et selle lehelöga peal on väga libe käia ja kukkumisoht suur.
Mina käin iga päev kilomeetri jalgsi tööle ja valin oma teekonna selle järgi, kas lehed on kõnniteelt ära puhutud või mitte.
Küsimus pole selles, et peab tingimata lehepuhurit kasutama. Kui on soov lehti muul viisil koristada, on selleks teisi võimalusi. 28. oktoobri “Ringvaates” näidati meest, kes on valmis teinud ja patenteerinud lehelabida. Luud kõlbab ka, aga aega kulub palju.
Kujutan ette, kui paljusid see pealkiri vihastab, aga tahtsin julgustada lehti koristavaid inimesi, et sugugi kõik ei vihka ega halvusta neid, ja soovida neile jõudu tööle.
Lehti peab koristama, et keegi ei libiseks ega lööks pead puruks.