Juhtkiri: Ilusa Anna dilemma

Küberturvalisuse koolitusel lõid osalejad kena ja targa naise profiili. Anna Malvare saatis sõbrakutse erinevatele heal positsioonil olevatele eestlastele ning enamasti võeti see ka vastu.

Tõsi küll, Anna oli ilmselt veidi liiga ilus ja liiga muljet avaldava elulooga ning õige ruttu imbus välja, et tegu on fiktiivse katseloomaga.
Küberturvalisuse seisukohalt on asi lihtne – võõrastega suhtlemine on keelatud, nende sõbraks võtmine välistatud. Nii on kaitstud nii riigisaladused kui ka kõrgete ametnike ja nende perede turvalisus.
Päriselus on asi aga veidi keerulisem. Poliitikuid ja tipp-ametnikke süüdistatakse niigi elevandiluust tornis istumises ja rahvast võõrandumises. Kohati päris põhjendatult, sest lollusi kuuleb pea iga nädal.
Üks endine riigikogu liige ütles siiralt, et ei kujuta ettegi, et oleks söandanud jätta vastu võtmata mõne eesnimel baseeruva või „inimene olen” sõbrakutse – kohe öeldakse, et näe, lihtsa rahvaga ei kõlba suhelda. Liiatigi on sotsiaalmeedia profiil paljudele inimestele pea ainus võimalus aru saada, millega üks või teine poliitik tegeleb, mida jagab, mida naljakaks või kurvaks peab. Poliitikud ise muidugi teavad seda ja kasutavadki sotsiaalmeediat enese tutvustamiseks.
Eri teema on muidugi see, et nn tundlikul infol, isiklikel või riiklikel saladustel ei peaks asja olema isegi mitte sellele kirjutuslauale, kust parajasti sotsiaalmeediasse infot jagatakse.