Juhtkiri: “Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!”

Eriolukorrast väljumise aeg meenutab Juhan Liivi jutustust “Peipsi pääl”, kus uppumisohus paanikasse sattunud Lohusuu mehed Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein andsid igasuguseid lubadusi eluga pääsemise korral täitmiseks.

Pääsemine algas jää pealt põlvini vette kukkunud Reinu hüüdega: “Aa, kurat, maa! Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” Pääsemine lõppes lubaduste mittetäitmisega. Pärast viirusekriisi tunnevad ilmselt paljud, et nüüd on lõpuks jalad jälle maas.
Kuu aega tagasi kirjutasin, et on tekkind hulk uut moodi moraalivalvureid, kes kardavad paaniliselt haigeks jääda ja n-ö registreerivad lolle inimesi, kes käivad poes, bensiinijaamas, tänaval või rannas. Lollid on ilma maskideta ja ei järgi 2+2 reeglit.
Nüüd on olukord teine, hirm taandub ja laulul on uued sõnad. Mitte et moraalivalvurid ja viirusepaanika põdejad oleks midagi lubanud nagu Lohusuu mehed. Nad lihtsalt ei meenuta enam oma manitsusi, kuidas nad ise paanikas olles teisi elama õpetasid ja muudkui uurisid, kui palju tuttavatel on õnnestunud maske ja desovedelikke osta, imestasid, kuidas tuttavad julgevad poes ja tänaval käia, ahhetasid, et mõned käivad tööl. Nad ei mäleta ka etteheiteid valitsusele, et liiga paljud poed lubati lahti jätta ja maske ei tehtud kohustuslikuks. Nad ei mäleta ja las see olla. Loodetavasti unustavad need manitsused peagi ka need, keda kogu aeg manitseti.