Juhtkiri: Jällegi seesama ordenipaanika

„Kurat, jällegi see sama sara,“ ütleb Endel Pärn menufilmis „Mehed ei nuta“, kui sanatooriumi nõudvad mehed on tagasi vana talumaja juurde jõudnud.

Umbes sama võib öelda iga aasta veebruari algul puhkeva ordenipaanika kohta. Pärast seda, kui president kuulutab välja aasta aumärkide saajad, puhkeb üllatumiste ja ohkamiste laine, kirjeldused, kuis keegi autasust teada sai, kus sel ajal oli, kes on juba õnnitlenud ja mis tunne tal on.
Järgneb detailne analüüs: kes ordenist ilma jäi ja miks ometi. Miks on ordenisaajate seas vähe naisi, venelasi, ettevõtjaid, töölisi, poliitikuid?
Huvitav on inimeste ettekujutus, et president on nagu suur jumal, kes küll kirikus ei käi, aga kes kõrgel taevas näeb kõiki, kes on miskit head teinud ja kellele peaks ordeni andma. President ju otsustab nende nimede üle, kes on esitatud, mitte ei mõtle ise nimekirja välja. Kui olete pahane, et teie kolleeg või sõber jäi ordenist ilma, siis küsige endalt, miks te ei esitanud teda ordeni saamiseks.
See ordenipaanika on üldse seda imelikum, et eestlased ei ole üldiselt ordeniusku. Võib-olla on see skeptilisus natuke pärit nõukogude ajast, kui riigi aumärki peeti pigem häbiasjaks. Tegelikult on muidugi väga tore, et president jagab autasusid ja väärikaid inimesi tunnustatakse ametlikult.
Kõige tähtsam aga on ikka olnud kolleegide, sõprade ja tuttavate lugupidamine. Kes on teenindaja, siis klientide lugupidamine. Kes on näitleja või laulja, siis publiku tänu ja lugupidamine. Aga igaühele lähedase lugupidamine.