Juhtkiri: Kas olla edukas või õnnelik?

Septembri algus toob alati elevust ka nende inimeste hinge, kes juba kakskümmend või viiskümmend aastat koolis ei käi.

Just uue kooliaasta künnisel, ühel sünnipäeval läks vaidluseks, mis on siis tähtsam, kas edu või hea enesetunne. Eesti kooliõpilased on PISA testide järgi maailma tipus, ütles üks õpetaja. See näitab, et meie haridus on väga-väga hea. Meie õpilased on maailmas ühed õnnetumad, vastas teine õpetaja. Haridussüsteemis on järelikult viga sees.
Ma olen ilmselt vanamoodne pervert, aga ma ei arva, et noored inimesed peaks end kogu aeg mõnusalt tundma ja igal ajahetkel õnnelikud olema. Kuidas stressitaluvus siis tekib? See on ometi edu saavutamise tähtsamaid eeldusi.
Aga kui me tagame selle, et õpilased on kogu aeg õnnelikud, siis nad tahavad hiljem olla kogu aeg õnnelikud ka tööl. Elementaarne. Koolituse tulemus ju. Aga kui nad ei leia sellist tööd, kus kogu aeg saaks õnnelik olla?
Tööandjad räägivad, et noorte töötajate, lumehelbekeste põlvkonna seas on levimas uus trend – enam ei helistata, ei saadeta sõnumit ega kirjutata Facebooki, et täna ei saa tööle tulla, kuna ollakse haige või on seda lapsvõi muud põhjused. Lihtsalt ei tulda tööle. Helistama või sõnumi saatma peab tööandja, et miks sa tööl ei ole. Sama asja räägivad iga valdkonna tööandjad – levib suhtumine, et kui ma ei ole tööl õnnelik, siis ma ei tule.
Ma arvan, et kool peaks siiski ka õpetama elus raskusi taluma.