Juhtkiri: Kas seda piirilepingut tarvis ongi?

Riigikogu esimehe uusaasta tervitus televisioonis jäi üsna märkamatuks. Kõne ise oli tasakaalukas, eesti keelt ja kultuuri toetav. Ometi suutis ta väikese džinni pudelist valla päästa, deklareerides, et Tartu rahu leping on kehtiv kõigi siit tulenevaga.

Seega piirilepingut Venemaaga see valitsus Riigikokku ratifitseerimiseks ei saada. Pole konsensust. Seda on kinnitanud ka peaminister. Vene pool on selle ratifitseerimist lõputult venitanud, viidates pingelistele suhetele Eestiga. Nüüd tõstis Kreml kõva lärmi, et Eesti ei tahagi lepingut ratifitseerida ja suhteid kahe riigi vahel normaalsemaks muuta.
Reaalpoliitikas näeb asi teisiti välja. Eesti kindlustab kõva auruga ajutist piirijoont. Keegi ei mõtle sellele, et võiks minna ja võtta pool Petserimaast tagasi. Seega Tartu rahu leping kehtib ja ei kehti ka (vene pool käsitleb seda pelgalt ajaloolise dokumendiga). Vähemalt lähitulevikus selle kehtivust realiseerida ei saa. Aga kas meil piirilepingut Venemaaga vaja ongi? Näib, et väga polegi. Asjad liiguvad ikka omasoodu ka lepinguta. Paistab, et piirilepingut on kõige rohkem tarvis Euroopa Liidul. Ühenduse idapiiril on suur turvaauk sees, mis võib mingis situatsioonis kahjustada Liidu huve. Meie igapäevast elu ei mõjuta see karvavõrdki, kas seda ametlikku idapiiri on või ei ole. Pealegi laabub piiriäärne koostöö venelastega hästi. Näiteks Peipsi ühiskasutuses probleeme pole.