Juhtkiri: Kellele leiba, kellele kurja klouni

Kui ma poodi lähen, huvitab mind, mida ma oma raha eest saan. Kas toit on värske ja rõivad kvaliteetselt õmmeldud. Autotöökojast ootaks ka, et vajalikud tööd saaks mõistliku hinnaga tehtud.

Aga mida me ootame maksu­maksjatena poliitikutelt? Töötegemist või lollimängimist? Saame igal juhul rohkem seda teist.
Kusjuures – Eesti pole põrmugi kehv riik elamiseks ja eneseteostuseks. Siin on majandus, mis areneb ning liigub ka välismaasuunal, sõltumata sellest, kas ekspordi­toetust saab või mitte. Meil on peaminister, kes – tegelikult ka! – pingutab selle nimel, et aidata tuua Eestisse tipptasemel tootmist. Meil on head ja tugevad ülikoolid ning tasemel kutseharidus. Koolid sõeluvad talente ja muidu tublisid visamalt kui vanasti metsiku lääne kullakaevajad liivast tuhmkollaseid terakesi. On ka aadet ja panustamisvalmidust – oma aega ja raha kulutavad eestlased nii hädaliste aitamiseks kui ka sisejulgeoleku tagamiseks ja vabatahtlikuks riigikaitseks.
Meil on kultuur, mida hinnatakse nii Euroopas kui ka maailmas ning hulganisti lihtsat meelelahutust, mida väsinud peaga vahtida.
Ja siis on meil poliitikud, kes tavainimese mõttes hirmkõrge palga eest tola teevad – kord pseudoprobleemidega maadeldes, kord lihtsalt laias kaares solvates. Eks lähe nemadki lihtsa meelelahutuse alla, kuid seda saab kätte ka märksa vähema raha eest.