Juhtkiri: Kena müüja tõi raha

Sõin pühapäeva hommikul oma suvekodus pannkooke. Määrisin mõnuga mett peale ja mõtlesin, et küll pühapäev on tore päev. Koputus uksele. Tavaliselt teatatakse ette, kui keegi tuleb, ainult elektrikontroll tuleb teatamata.

Teen ukse lahti, lävepakul seisab kena naine, raha näpus. „Teate, ma röövisin eile teilt 60 eurot, tulin tagasi maksma,“ lausub ta ebalevalt ja punastades.
Mis värk? Kehras on tore ehitusmaterjalide pood, mis pole iseenesest suur, kuid hästi varustatud. Kui vaja, saab alati midagi juurde tellida. Mul oli tellitud paarkümmend kilo rootsi punast värvi kuuri võõpamiseks. Laupäeval ostsin kauba välja, lisaks veel muud träni. Arve oli üsna soolane, kuid kes neid rootslasi teab – oskavad vaeseid eestlasi nöörida täiega, et ise hästi elada. Tegelikult müüja, kes on ka üks kaupluse omanik, eksis. Nüüd tuli ta kallil pühapäeva hommikul Kehrast neli-viis kilomeetrit eemal olevasse minu suvekoju raha tagasi tooma. Ma täpselt pole arvutanud, kuid küllap oli summa sees ka rasvane valuraha.
Äri- ja kaupmeeste maine pole kõrge. Rahva silmis nad aina sahkerdavad ja nöörivad. Selle langusele on kaasa aidanud Kilgi ja Kruuda sugused mahhinaatorid. Tegelikult rügavad väikeettevõtjad palehigis tööd teha, et oma peret toita ja anda tuhandetele inimestele tööd. Nende najal meie riik püsibki. Šveitsis ja Austrias on tänu edukale väikeettevõtlusele kõik rikkaks saanud.