Juhtkiri: Kõik ostetakse endiselt ära

Kuulen tihti jutte sellest, et Eesti inimesed on väga vaesed. Keegi ei räägi seda enda kohta – ikka on kusagil „vaesed”, kelle eest „keegi” - ilmselt riik –, peaks „hoolt kandma”.

Ja kui see arvamus on avaldatud, minnakse poodi ja võetakse koht kassasabas sisse. Need üha kasvavad, nagu kasvavad ka toidukuhjad poekärudes. Hinnad kasvavad ka – viimase aastaga statistika järgi vist 3,3%. Palgad kasvavat kiiremas tempos.
Kui Tallinnast välja sõita, muutuvad poed mõnevõrra väiksemaks. Aga kassasaba ja kuhi poekorvis on ikka. Päris väikesed külapoed ei jõua nii palju kaupa kohale tassidagi kui ostjad tahaks. Pisike pood saab tihti ruttu tühjaks.
Palju teistmoodi pole olukord ka kinnisvaraturul. Palju tehinguid tehakse nii uute kui ka teise ringi korteritega. Lisaks koduostjatele askeldavad turul ka üüriinvestorid, analüütikud hindavad, et 10–15% pealinna korteritehingutest teevad just nemad.
Suurte teeninduspindade arendamist vaadates ohkavad nii mõnedki, et kuhu see küll viib ja kes seal käima hakkab. Ja siis lähevad jälle kodupoe kassasappa seisma.
Küllalt sarnane on olukord ka teiste Balti riikide suuremates linnades. Müügil on palju. Kõike. Koogist kinnisvarani. Ja kõik ostetakse endiselt ära. Meenutame Rammsteini pileteid – haihtusid nagu kaste suvehommikul.
Muidugi on meil ka neid, kes kuigi hästi toime ei tule. Ka toidupangast ei kao järjekord. Maksame veidi enam makse, ostame riigiametitesse veidi vähem lilli ja kunsti?