Juhtkiri: Kui hull saab olla raudtee?
Hiljuti oli hea võimalus rongiaknast raudteeäärset elu uudistada. Sõitsin Saksamaalt Luksemburgi ja nautisin oma rahvusvahelist reisi koos avanevate vaadetega.
Raudtee viis läbi looduskauni Moseli jõe oru. Luiged ja muud linnud vee ääres, lähedal-lähedal. Idüllilised väikesed külad kahel pool raudteed. Paremal, kus nõlv järsem, sõid heinamaal lambad. Vasakul, laugemal maal, mäletsesid lehmad. Maju jagus mõlemale poolele. Majad olid raudteele lähedal, rongiaknast oli eristatav nii mööbel kui ka muster laudlinal. Ühe maja avatud rõdul istusid mees ja naine ning jõid kohvi. Lehvitasin neile. Nad lehvitasid vastu.
Luksemburgis (kui riigis) on küllalt järske mäenõlvu. Need olid raudtee ääres ilusti raudvõrgu ja poltidega turvatud, et ilm ja vibratsioon varinguid ei tekitaks.
Istusin seal rongis, vaatasin välja ja mõtlesin – miks peaks Eestis raudtee olema „nagu haav, mis Eesti pooleks lõikab”. Olen sellist emotsionaalset väidet kuulnud.
Luksemburgis ja Saksamaal ei lõika raudtee midagi pooleks. Rootsis kihutavad kiirrongid Stockholmi ja Rootsimaa kaugete paikade vahel. Istu aga mõnusalt pehmes toolis ja kas või loe Lagerlöfi raamatust, mida vanajumal erinevaid Rootsimaa piirkondi luues mõtles.
Eestist lõuna pool raudtee toimib. Põhja pool ka. Miks siis meil peaks uus raudtee kujunema hädaks ja hävinguks?
meil ei hakata kulutama suuri rahasid raudtee alt ja pealt läbisõitudeks. Piiratakse lai ala võrguga nii pikalt, et rattaga sõidad lolliks enne kui teisele poole saad