Juhtkiri: Kus on meie Navalnõi?
Kus on meie Aleksei Navalnõi, kes suudaks ausat rahvast panna protesteerima nõukaajast pärandiks saadud silmakirjalikkuse vastu?
Miks on Eestis endiselt patuoinaks vene kool ja Ida-Virumaa umbkeelsed babuškad, aga seda, miks tegelikult eestlaste arv Eesti Vabariigis pidevalt väheneb, meie uus eliit märgata ei soovi? Seesama kõrgeltharitud noor põlvkond, kelle üle me nii uhked oleme.
Eesti tippkollaborandid kiirustasid NATO kaitse alla, kuigi Jeltsinile lubati hoopis midagi muud – NATO ei laiene Ida-Euroopasse! Aga nüüd kaitseb NATO sama kindlalt nomenklatuura privileege nagu kord NSVL julgeolekusüsteemidel, olgu KUKU või teiste nomenklatuura-klubide ustel, kuhu lihtrahvast nõukaajal sisse ei lubatud.
Ei lubata rahvast nomenklatuurse õigluse manu tänaseni, sest võimulpüsimiseks on „esindusdemokraatial“ märksa kasulikum parteituid eestlasi ja venelasi üksteise vastu ässitada, kas või pidevalt üleüldise eestikeelse kooliga ähvardades või mõistes hukka pigem Putinit kui eestlastest tippkollaborante.
Olgu siis Ida-Virumaa vaesunud elanik endiselt venekeelne või mitte, aga nõukogude nomenklatuura triumfi ei tohi ometi miski kõigutada ja veel kõige vähem vene emakeelega dissident. Kollaborantlike suguvõsade võidukad naeratused suruvad okupandi rolli endiselt kõik need pahad venelased, kes ei taha heaks eestlaseks hakata.
Navalnõi üks eesmärk oleks Euroopa Ühendriigid Lissabonist Vladivastokini.