Juhtkiri: Lasteaed ei ole mingi hirmus koht!

Olude sunnil harjutan praegu väiksemat last lasteaiaga.

Ta veedab seal aega vaid kuni lõunani ja sedagi neli korda nädalas, ometi tunnen kohati kerget süütunnet, et veidi alla kahese sõime pidin panema. Kuidas siis nii, alla kolmene pole ju kollektiiviks valmis! Seda juttu kuuleme igalt poolt, kõik pereajakirjad ja meediaportaalid kirjutavad sellest. Omal ajal uskusin ise ka seda tõde jäägitult. Esimese lapsega püüad ju ikka kõike nö raamatu järgi talitada. Laps oli kolm ja pool, kui ta esmakordselt lasteaeda viisin. Imestasin, nähes ümberringi tuttavaid paariaastaseid lasteaialapsi - kuidas ometi nii saab, ta on ju nii väike...! Aga sai, ja kuulu järgi tulid lapsed aias hästi toime, neile meeldis.
Läks siis aeg edasi ning mulle sündis teine laps. Seekord sai otsustatud proovida teda pisut varem lasteaiaga harjutama hakata. Midagi pole parata, päris ilma tööd tegemata ei saa, ja paraku pole nii väikse lapse puhul võimalik arvuti taga töötada sel ajal, kui ta ärkvel on ja tegutseb. Varasema kogemuse tõttu juba teadsin nüüd, et kodus lapse kõrvalt töötamine on üks äärmiselt keeruline asi. Ja need poolikud päevad lasteaias sobivad mu lapsele hästi. Ta ei nuta, vaid mängib ilusti ja läheb hommikul rõõmuga. Õpetajad on väga toredad, sooja ja südamliku loomuga. Kõik on rahul. Mina saan hommikuti veidi tööd teha, laps on hoitud. Miks see lasteaed siis nii hirmus koht peaks olema, kuhu äärmisel juhul alles kolmeselt võib viia?

.