Juhtkiri: Laulupeo maagiline jõud

Laulupidu oli vägevamast vägevam ja eestlastel on tõepoolest midagi, mille üle jatkuvalt uhkust tunda. Unikaalne.

Sellist rahvamassi, nagu pühapäeva õhtupoolikuks Tallinna Lauluväljakule kogunes, polnud seal igatahes ammuilma nähtud. Omamoodi naljakas, kuid tore on tõdeda, et rahvast tuli kohale rohkem, kui ülimenukate popartistide nagu näiteks Madonna või Lady GaGa kontsertide puhul aastate eest. Lausa uskumatu, et keskmiselt viieteistkümne euroseid pileteid ei jätkunudki kõigile, piletimüük väravates lõpetati turvakaalutlustel. Tõenäoliselt jälle mingite kaheldava väärtusega "euronõuete" pärast.
Aastal 1969 ei jäetud kedagi väravate taha nukrutsema, inimmass olnud kokkuvõttes veelgi tihkemalt kokku surutud. Kisa ja kära sellest "ilmajäämisest", ettearvamatust piletijamast ja loomulikult ka kahtlemata halvasti organiseeritud (ühis)transpordist peokohta ei vaibu tänaseni.
Aga milline ülev tunne valitses neil, kel õnnestus vahetult Lauluväljakul kohal viibida ja ehk ka ise laulukaare all laulda. Milline innukas kaasaelamine ja poolehoid esinenud kooridele. Ka Saksamaa, Kanada, Inglismaa ja Soome lippe hakkas lisaks Eesti lippudele toredasti silma.
Ainuke asjaolu, mis tegelikult mingil määral kummastust tekitas, olid karmid eririietuses ja automaatidega varustatud mehed Lauluväljaku erinevate sissepääsude läheduses maanteedel.
Ju siis nii pidi paratamatult olema. Turvalisus tuleb tagada ja sellele oli ilmselgelt mõeldud.