Juhtkiri: Maksud ja surm

Maksud on nagu surm. Kindel on mõlema puhul üksnes see, et vältimine pole võimalik.

Viimasel ajal on maksudest, riigist ja palkadest mõtlemine tekitanud minus tunde, et ehkki Eesti on päris väike, räägime me justkui kahest eraldi maailmast.
Ühes on tulumaksureform, mis suurema sissetulekuga inimestelt mõnikümmend eurot kuus vähemaks kärbib ja väiksema sissetulekuga inimestele umbes samajagu enam kätte jätab. Algul tekib kindlasti muresid, kus keegi võib mitte aru saada, palju ta täpselt kuus raha saab, aga see laheneb ilmselt ära.
Märksa hullem on olukord frondil ametnikud versus ettevõtjad. Viimastele esitatakse üha karmimaid nõudmisi. Seejuures ei tehta vahet, kas juhitakse suurt ettevõtet või osaühingut „mees ja koer” – maksukoorem suureneb mõlematel.
Ametnike elu on seevastu päris kena. Riigi raha eest „tekib” nii töö- kui ka puhkenurgamööbel, kunst seintele ja lilled kabinetti. Pidu käib nii Raekojas, Toompeal kui ka Luxembourgis. Ameteid ja hüvesid jagatakse nagu „vanal heal” tsaariajal, tihti ikka teenete järgi.
Mis saab siis, kui ettevõtjad ka ametnikeks otsustavad hakata? Sitkust ja edasipüüdlikkust kasvatab ettevõtjaelu omajagu, kabinetibroileritel on oht olelusvõitluses alla jääda. Ainus mure – kust siis riigi raha tuleks? Lätis käijate pagasiruumist või?