Juhtkiri: Meele­lahutuseks grillime pealikut?

Kaja Kallase halvustamisest on saanud viimasel ajal rahvussport. Hea turvaline – teeb oma tööd ja avalikult vastu ei nähva. Erinevalt, eks ole, paljudest teistest riigimeestest, kelle omavahelised naginad kogu aeg leheveerge on täitnud.

Algul oodati peaminister Kallasest väga vähe. Ärgu ropendagu, ärgu avalikult sise- ja välispoliitilisi solvanguid loopigu. Eelmise valitsuse lahmiv stiil oli veel kõigil meeles. Ah jah, talitsegu ministreid ka, et need kuskilt näiteks lauanõudega putku ei pistaks.
Nüüd on ootused tublisti tõusnud. Mis mõttes, koroona polegi veel seljatatud? Isikuvabadused polegi kõigi jaoks tagatud? Meeleavaldajad polegi trellide taga? Ja Valgevene kriisi ei saa ka Toompealt ära lahendatud?
Isegi Kallase oma endine parteiboss Andrus Ansip ütleb, et tema oleks soovitanud palju paremaid peaministreid. Tõsi küll, kaugelt vaadates võib Reformierakonna pink paista pikem ning luu­kered pingil istujate kappides väiksemad kui lähivaates.
Muidugi saab Kaja Kallase tööd kõvasti kritiseerida! Maailmas on vähe riigijuhte, kelle puhul kriitikat ei saaks teha ning üheski sellises riigis pole tore elada. Muidugi on palju tegemata, palju valesti ja mõni olukord puhta loll. Aga samas pole üldse kindel, et kellegi teise juhtimisel põrandad ja mõistused külmemad ning südamed soojemad oleks.