Juhtkiri: Mida rohkem me koole ja õpetajaid sõimame, seda kehvemalt nad meie lapsi õpetavad

Mõnigi õpetajana töötav tuttav rääkis juba siis, kui õpetajad oluliselt vähem palka said, et väike palk ei ole peamine põhjus, miks enam kooli tööle ei taheta minna.

Mõnigi õpetaja loeb kevadel kooliaasta lõpuni jäänud päevi, nagu nõukogude ajal armees teeninud noormehed lugesid teenistuse lõpuni jäänud päevi.
Õpetajate raske elu peamine põhjus on palju lisatööd ja õpetajate õigusetu seisund laste ja lastevanemate ees. Kõigi põlvkondade lapsed on õpetajaid proovile pannud, aga viimase kümnendi jooksul on lapsevanemate sekkumine koolitöösse saanud kohati psühhoterrori mõõtmed.
Eesti Päevalehes rääkis hiljuti noor õpetaja, et lapsevanemad on teda roppude sõnadega igasugustesse kohtadesse saatnud. See lugu tekitas nii mõneski mõtteid, et need lapsevanemad on kunagi kannatanud õpetajate terrori all ja tahavad lihtsalt, et seda nende lastega ei juhtuks.
Isegi kui koolielusse otsustavalt sekkuvate lapsevanemate kavatsused on õilsad, sest nad tahavad oma lastele head, näevad õpetajad jälle kindlat suundumust, et järjest rohkem tahavad vanemad laste kasvatamise kohustust koolide õlule panna.
Isegi kui koolielusse jõhkralt sekkujate soovid on üllad, on tegude tagajärjed niisugused, mis hoiavad edaspidigi võimalikke häid õpetajaid koolidest eemal ja koolide tase sellest mitte kuidagi võita ei saa ning seda ei tee ka konkreetsete vanemate lapsed.