Juhtkiri: Minge kelgutama!
Vahel tundub, et rõõmustada pole justkui enam millegi üle. Väljas on jaanuar, kõle ja külm talv, kõik kohad paksu lund täis.
Kevad veel kaugel, jõuludest kilosid juurde kogunenud ja rahakotis ulub pärast pühi tuul. Koroonaviirus möllab, haigestunute numbrid tekitavad kõhedust ja ei saa kinno, teatrisse, muuseumi ega isegi mitte kohvikusse, trennidest-huviringidest rääkimata. Poliitikud kaklevad ja teevad lollusi, iga päev on keegi jälle millegi jaburaga hakkama saanud. No mis elu see on?
Siiski, kui tahta, leiab ka praegu igast päevast midagipositiivset. On mõistetav, et külm-talvine aeg paljudele ei meeldi. Kuid midagi pole parata, talve me kuidagi minema ei võlu ning seetõttu tasuks sellest pigem võtta, mis võtta annab. Minge kasvõi kelgutama! Kui peres on lapsed, on see ideaalne võimalus ühisteks tegevusteks. Mina näiteks olen hakanud koos pojaga kelgutama ja naudin seda kohati rohkem kui laps ise. Mäest alla kihutades tuleb lapsepõlv meelde ja kes on öelnud, et täiskasvanul ei tohi tore olla? Vahva on ka pealtvaatajana näha, kuidas lapsed lumest rõõmu tunnevad, mõnuga suurtes lumehunnikutes turnivad-püherdavad. Muidugi saab talve nautida ka ilma lasteta, miks mitte minna pikemale jalutuskäigule koeraga, lähedasega või üksi, et omi mõtteid mõtiskleda. Tegelikult on ju praegu väga ilus, vaadake neid lumemütsidega kaetud puid-põõsaid, õues on nagu postkaart! Ja kevad ei ole enam ju nii kaugel!