Juhtkiri: Päästmisega ei tasu hulluks minna

10.06.2018 23:10
Ketlin Rauk
Kommentaarid
1
Foto:

Olen alati olnud väga seda meelt, et tuleb märgata enda ümber toimuvat ja anda alati teada või pakkuda abi, eriti kui hädas on mõni laps või lemmikloom.

Kas on aga kuskil ka mingi piir, mil liigset agarust hoopis ogaruseks võib pidada? Hiljuti jooksis meediast läbi esialgu traagilisena näiv, ent tegelikkuses lausa naeruväärne juhtum. Keegi heasoovlik inimene märkas Tartus Selveri juurde kinni seotud koerakest. Järgmisel päeval nägi ta koera täpselt samas kohas ja tegi automaatselt järelduse, et koer on terve ööpäeva seal sedasi päikese käes seisnud. Selle asemel, et kaelarihmal olevale numbrile helistada või kaupluse infoletti pöörduda, viis ta koera endaga kaasa ning kirjutas juhtunust Facebooki, kust see lugu omakorda jõudis Delfisse ja veel mitmesse meediaportaali.
ilmnes, et koera peremees, oli lihtsalt läinud kahel päeval järjest poodi ja jätnud koera ootama. Lihtsalt juhus, et see inimene koera samadel aegadel nägi. Nüüd pidi ehmunud pensionär koera taga otsima ja selgitama: ta ei unustanud oma koera sinna.
On väga tervitatav, et hädasolijatele tahetakse appi minna, ka meil siin. Kuid enne tegutsemist oleks siiski hea mõelda - ehk on probleemil mingi lihtsam seletus? Kui tundub, et ei ole, kas ma saaksin enne sotsiaalmeediasse tormamist looma omanikuga kontakti võtta ja asja uurida? Kuidas see vanasõna ütleski: tark ei torma...



Vaadatud 591 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
.

Attention whoring...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi