Juhtkiri: Poliitikute laristamine ei anna rahu

Sagedamini on üksik­isiku toimetuleku taga pigem kulude piiramine kui tulude pidev tõus. Iga ettevõtja teab, et tegemata kulu on tulu.

Lisaks peab ettevõtja olema valmis iga tehtud kulutust põhjendama – et see ikka kindlasti ettevõtte arenguks ja raha teenimiseks kulutati. Vaatamata sellele, et iga viimse kui euro on ta teeninud ise.
Poliitikute kohta aga eeltoodud reeglid ei käi. Nemad kulutavad, nagu parajasti mõnusam tundub. Koroonaajal näiteks, kui keegi eriti kusagil ei käinud, tarbisid nad lisaks palgale 750 000 euro eest esinduskulusid. Keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin suutis näiteks „esindada ja võõrustada” 6000 euro eest.
Vahet pole, kas koalitsioon või opositsioon. Esimesed kaks suurimat kulutajat on keskerakondlased Stalnuhhin ja Marek Jürgenson, neile järgnevad sots Katri Raik ja ekrekas Kert Kingo. Nagu näha, ei jää daamid härrastest rahatuulutamises põrmugi maha.
Kõige kokkuhoidlikumad on olnud mehed – konservatiiv Siim Pohlak sai palgaga hakkama ja isamaalane ­Mihhail Lotman kulutas poole aastaga lisaraha 195 eurot. Rohkem riigikogulasi tuhande euro joone alla ei jäänud.
Kuidagi kurb ja piinlik on seda lugeda ja lahata. Ei tahaks teiste rahaotsuseid arvustada, aga solidaarsus valijatega on paljude Eesti poliitikute puhul küll armetu müüt.