Juhtkiri: Rünnakud kisuvad juba isiklikuks

Kui ma üheksakümnendatel Eesti Elus esimesi lugusid tegin, ütles peatoimetaja Hans Ulmiste, et selle tööga saab vaenlasi sõpradest rohkem. Hiljem Õhtulehes ütles peatoimetaja Tõnis Erilaid veel karmimalt – et kui sind aeg-ajalt sõim ei saada, siis on töö kehvasti tehtud.

Mul on vedanud sellega, et tekkinud – hästi leebelt väljendudes –, jõulised erimeelsused on andnud põhjust kirglikult iseloomustada olukordi, mitte inimesi. Mis sest jutukirjutajast ikka sõimata – vormistab arvamuse tsitaadina ja läheb järgmist lugu tegema. Mida mahlakamalt vastaspoolt iseloomustatakse, seda parem algmaterjal jätkuloo jaoks käes on. Hea näide on Katrin Lust TV 3-st, kelle paljud saated on kaasa toonud päris kõva kõmina.
Seekordses Nelli Teatajas on mindud samm edasi. Eelmises lehes ilmunud lugu Pärnu piletikontrolli tööst tõi meile linnavalitsuse meedianõuniku vastulause, kus pannakse paika nii loo teinud Hillar Kohv kui ka loos kirjeldatud vanaema. 30-aastase töökogemusega meedianõunik peab õigeks isegi vanaema usku kommenteerida.
Linnavalitsuse töötaja oskab leida puudujääke milles iganes, puudutamata sõnagagi seda, millest loos tegelikult juttu oli.
Nelli jääb igatahes iseendaks. Sõnaõigust on ministritel ja vanaemadel, salongis ja kongis viibijatel ning üldse igat värvi ja igasuguse elukogemusega inimestel.