Juhtkiri: Savisaare juubeliaasta lõpp

Kuu aja pärast lõpeb Edgar Savisaar juubeliaasta, mida tähistati märksa väiksema pidulikkusega kui murranguaja suurim rahvalemmik väärib. Miks?

Esiteks seepärast, et Savisaar ei kuulunud nõukogude sõnameistrite elitaarsesse seltskonda, kelle sõna maksab tänaseni. Erinevalt Lennart Merist polnud ta ENSV  teeneline kirjanik (1979)  ega Soome kirjanike liidu auliige (1982).
Edgarit ei hinnanud endaga võrdväärseks ka Eesti Vabariiki kukutanud stalinistide järglased, sest temal polnud isanimelist tänavat ega ausammast nagu Johannes Lauristinil. Savisaare nimi oli nõukajal küll väga tuntud ja austatud õpilasmalevas, aga see oli kõigest nõukaaegne kuulsus, mitte suurte stalinlike revolutsionääride oma.
Nii võikski  öelda, et Rahvarinde looja Edgar Savisaar esindas neid Nõukogude Eesti elanikke, kes tahtnuks jõuda võimalikult valutult õiglasemasse ja sõbralikumasse vabariiki, aga stalinistide järglased tõmbasid sellele kriipsu peale, sest neil oli vaja oma nimi puhtaks pesta.
Eestist oleks tõesti võinud saada Šveitsi-taoline neutraalne riik, kui Savisaart oleks rohkem kuulatud.
Aga eestlasi  hirmutatakse endiselt Venemaaga, kuigi Šveits suutis jääda sõjata ka Mussolini ja Hitleri naabruses! Ja veel rohkem hirmutatakse meie venekeelset vähemust eesti kooliga.