Juhtkiri: Siin ei päästa isegi Ida-Virumaa

Suurtes poodides käies pole võimalik mitte märgata, et kassasid töötab üle ühe või üle mõne ning et töötajad näevad sõna otseses mõttes kurnatud välja.

Ühe kassapidaja juures seisis silt: „Tule meile tööle! Töötingimuste kohta küsi teenindajalt.” Vaatasin silti ja küsisingi: „Kas siin on tore töötada?”
„Palun!” vastas noor neiu automaatselt. Kordasin oma küsimust ja sain sama automaatsel toonil vastuseks: „Ei ole.”
Pikemaks jutuks aega polnud. Järjekord oli pikk. Silti polnud automaatselt vastav neiu ilmselt enesele teadvustanudki.
Jaekaubandus on keerulisel teeristil. Poode tehakse juurde. Kaubatulv on tohutu. Ostjaidki justkui jagub. Aga müüjaid ei ole. Vähemalt mitte praeguse palgaga.
Osa kette on suunanud pilgu Ida-Virumaale. Töötuid on. Riigil on meetmeid. Aga kasu – napilt... Pakutakse tasuta transporti ja Tallinna ühest hotellituba. Kena kõik, aga Ida-Virumaal on pere, kellel kinnimakstud bussipiletist ja vanema hotellitoast on vähe rõõmu. Ja sama palgaga, mida pood Tallinnas maksab, saab töö ka kohapeal, järelikult pole vaja pisikese raha järele kaugele sõita. Üksik inimene ehk tuleb, peretoitja aga mitte.
Kas lahenduseks saavad automaatkassad? Viisakas suhtlus ja sujuv kulg on tagatud. Osa ostjaid ei usalda – need lähevad siis väiksematesse poodidesse.
Tõstavad palku või toovad mujalt müüjad sisse? Elame –näeme.