Juhtkiri: Tasuta maa­konnaliinid: kas protsess on tähtsam kui tulemus?

Humorist Mihhail Žvanetski iseloomustas kunagi nõukogude majandust nii: protsess on tähtsam kui tulemus. Masinatehases on tähtsaimad koosolekud. Lülitad masina sisse, ei tööta. Ja mis siis, kui koosolekud on asjalikud.

Sama näib olevat tasuta ühistranspordiga maakondades, mis on üllas väljend ja millega üllas tegelda. Inimesed ei kurda seoses maakonnaliinidega selle üle, miks sõidu eest maksma peab. Ükskõik kellega sel teemal olen rääkinud,  nad ütlevad, et häda pole piletirahas, vaid selles, et bussid käivad harva ja ajad ei sobi sageli. Ka tallinlane, kes tahab näiteks Võrust kaugemale sõita, peab jõudma Võrru vähemalt kella 17-ks, viimase bussi peale. Kui ta jõuabki selle bussi peale, siis järgmisest asulast on viimane buss läinud kolm tundi varem. Selliseid näiteid on igas maakonnas. Ehk tuleks busside rahata loksutamise asemel odavam, kui küla iga pere saaks nädalas korra kasutada taksot, mis võtaks hommikul 7-8 inimest peale, sõidutaks neid maakonnakeskusse ja kui kõigil asjad aetud, tooks koju. Juba praegugi käivad maainimesed linnas tihti nii, et maksavad koos bensiiniraha mõnele linnas tööl käijale või lihtsalt autoga linna sõitjale.
Omavalitsused on nüüd suuremad ja teovõimelisemad, nad võiks ju ise otsustada, mismoodi nad dotatsiooniga oma elanikele transporti korraldavad ja kas kõik saavad tasuta sõita või tuleb hoopis mingi liin juurde või veavadki taksoga.