Juhtkiri: Töö ja vaevaga armastust ei tule

Käisin hiljaaegu vaatamas filmi, mida nüüdseks vist juba suurem osa eestlasi on näinud ja millest kõikjal väga palju räägitakse.

Muidugi käib jutt filmist nimega "Tõde ja õigus". Kinno minnes polnud raamatutest loetust enam palju meeles, peamiselt teismelisena loetud emotsioon - küll oli vanasti elu raske! Nüüd, täisealisena filmi nähes, tekkis mitmeid mõtteid. Esiteks soov kõik need viis osa uuesti ja inimese pilguga üle lugeda. Teiseks süvenes aga mõte, et tegelikult on see lugu täiesti eluline ja ka tänapäevane. Selles hullumiseni rügamises pole midagi uut, väga sageli unustatakse karjääriredelil rühkides oma pered ja lapsed, minnakse üldse pere juurest ära välismaale tööle. Ikka kõik selleks, et paremat elu üles ehitada. Tegelikkus on aga kurb, sest hullumiseni karjäärile pühendunute lapsed peavad sisuliselt kasvama vanemateta. Vargamäe Andrese sõnad: "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!" on küll tuntud, kuid seda pole Andrese poja vastus: "Aga Vargamäele ei tulnud ju kunagi armastust..."
Täpselt nii oligi, sest kogu aeg oli ära kulunud meeletu töö ning naabritega kemplemise peale. Küll oleks tore, kui mõnda vaatajat suunaks antud film elu üle järele mõtlema. Kas minu elu mõte on ka vaid töötegemises? Kas see tegi ta lõppkokkuvõttes õnnelikuks?
Igal juhul soovitan filmi näha! Näitlejad on suurepärased.