Juhtkiri: Tühistest asjadest tasub ka rõõmu tunda
Ameeriklased tähistavad novembris tänupüha. Olen mõelnud, et ka eestlased võiksid sagedamini mõelda sellele, mis on nende elus hästi ja mille üle võiks tänulik olla, mille üle iga päev rõõmu tunda. Eesti inimesele on teatavasti väga omane, et ennekõike märgatakse seda, mis on kehvasti.
Ja olgem nüüd ausad, eks alati saabki ju paremini, aga... kui õige paneks rohkem ikkagi tähele ka neid igapäevaseid pisikesi asju, mis tegelikult ikkagi on hästi? Küllap enamus on kuulnud lugu mehest, kes kurdab targale, et elamine naise ja lastekarjaga on kole kitsas. Tark soovitab tal lisaks ka veel kits koju tuua. Mees tuleb tagasi ja kurdab, et nüüd on elu veel palju hullem. Seepeale saab ta soovituse kits minema viia. Järgmine kord saabub mees juba rõõmsalt ja tõdeb, et see oli tõesti hea nõuanne: nüüd tundub ruumi olevat küllaga ja elu lausa lill. Anekdoot küll, aga päris õpetlik lugu tegelikult. Nii ju ongi, et me ei oska olemasolevat hinnata enne, kui meil seda enam pole. Või siis vastupidi - asjast, mida meil pole kunagi olnud, ei oskagi alati täit puudust tunda. Näiteks mina elasin aastaid linnast väljas ning autoga mittesõitva inimesena olid liikumisvõimalused üsna piiratud. Rong sealt käis, kuid kaugelt ja mitte just sageli. Kodus töötades nagu iseenesest probleemi ei olnud, kuid äralõigatuse tunne tekkis aeg-ajalt siiski. Nüüd, linnas elades, näen ma, missugune luksus ja rõõm on see, kui saad ise kasvõi kiirelt poodi.
, kasvõi käia poes, nii et see sul mitmeid tunde aega ei võta. Rõõmu võib tunda ka lihtsalt vaikusest - seda oskavad kindlasti eriti hinnata mitme väikelapse vanemad. Milline rahu saabub, kui lapsed on magama läinud, milline luksus on lihtsalt kasvõi diivanil pikutada ja raamatut lugeda, ilma et keegi kisaks ja midagi nõuaks. Rõõm on kuulata ilusat muusikat, rõõm on heade sõpradega lobiseda, lugeda mõnd suurepärast raamatut. Rõõmu võiks ju vahel tunda lihtsalt sellegi üle, et sul on olemas töö, kodu ja perekond, need samad lapsed, kes päevast päeva käratsemisega sind tihtipeale hulluks ajavad. Kõlab võib-olla banaalselt, aga kui tihti me reaalselt sellise asja peale mõtleme? Võiks äkki rohkem mõelda. Siis jõuaks ehk kohale, et tegelikult on meil paljuski väga hästi.