Juhtkiri: Virtuaalne haigla?

Kaasaeg on toonud meile nii palju teaduse- ja tehnikasaavutusi, et nende üleslugemiseks jääks kitsaks mitte ainult juhtkiri vaid ka kogu ajaleht.

Aga see, mis mind jätkuvalt imestama ja imetlema paneb, on meie inimeste oskus balansseerida võimsate leiutiste ja närvutava rahapuuduse vahel, säilitades seejuures ikka veel inimlikkuse ja soojuse.
Konkreetne näide. Haigestusin eelmise aasta lõpul. Millesse täpselt, praegu veel ei tea. Ajastus oli kehvavõitu – haiglad on enam kui täis, arstid enam kui koormatud.
Ühel ööl olin valmis enesele kiirabi kutsuma – ükskõik mis, aga äkki saab parem. Jalutasin mööda tuba, püüdsin mõtteid koondada. Uudistesse vaatasin ka. Ja sain teada, et kiirabiautost ei pääse tundide kaupa haiglasse sissegi. Oma autoga minnes saaks sisse, aga jääks tundideks ­ooteruumi istuma. On nakkuste aeg, aga kodus on väikesed lapsed... Pealegi, kui minust autoga minejat oleks, poleks  mingi probleem ka voodis hommikut oodata.
Perearstil oli lahendus olemas. Kuni analüüside vastuseid ja muud ootame, saan toetavat tilka pereõelt. Otsekui oleksin haiglas, aga samal ajal saan olla kodus. Keerulise aja kohta küllalt hea lahendus? Sest EMOski turgutataks mind ilmselt sama lahusega, seda aga pärast pikka ja kõige pehmemalt öeldes väga ebamugavat ootamist.
Hoiame oma perearste ja -õdesid – nad on parimad.