Käänakud: Mart Laari ja Tiit Pruuli Rahva Hääle erastamisafäär

25.09.2019 18:55
Toomas Leito
Kommentaarid
0
Foto:

67
Algus 2018. aasta 15. juuni  Nelli Teatajas

Kindlasti on see kaasa aidanud sellele, et paberlehed pole tänaseks päevaks kaugeltki välja surnud, nagu kümmekond aastat tagasi ennustati.
Moodustasime aktsiaseltsi RaPos ja 1993. jaanuarist said tallinlased varahommikul lehed kätte. Sooja sõnaga tahaks meenutada tegevjuhti Ülo Kukke, kelle õlule langes keeruline suure hulga inimeste tööle võtmine ja logistiliste probleemide lahendamine.
Veel ühest seigast, millest on vähe räägitud. Üheksakümnendate aastate algul oli soomlaste panus eesti ajakirjanduse arendamisse ja kaasajastamisse suur. Koostöö toimus Eesti Ajalehtede Liidu (asutati 1990. aastal) ja Soome Ajalehtede Liidu ühistegevuse raames. Materiaalset abi soomlased ei osutunud, kuid õpetasid peamiselt seda, kuidas meediaäri käib. Toimus mitu asjalikku seminari, kus esinesid oma ala asjatundjad. Kõik kulud katsid soomlased – alatest hotellist ja lõpetades esinemistasudega. Ega see neile odav olnud. Mina julgen seda nimetada hindamatuks vennalikuks abiks, mis ei tohiks unustuse hõlma vajuda.
Sellega seoses meenub lõbus seik seminarist, mis toimus Turus. Elasime ühes toas Maalehe peatoimetaja Olav Antoniga. Mõlemal oli kaasas pudel viina, mida kavatsesime maha müüa. Olime algajad tegijad, kumbki polnud varem Soomes viina markadeks pööranud. Teatavasti oli see eestlaste hulgas levinud tavaline äri. Läksime turule ja pakkusime paarile mehele pudeleid müüa. Üks neist haakuski ettepanekuga. Mees vaatas pelglikult ümberringi, ega kuskil politseid pole, kuid ostis siiski pudelid ära. See oli minu jaoks esimene ja viimane kord Soomes viinaäri ajada. Anton lõõpis veel aastaid, kui kokku saime, et kuidas kommunist Leito Turu turul viina müüs.  

Mart Laari ja Tiit Pruuli Rahva Hääle erastamisafäär  
Aastatel 1991 kuni 1994 toimus enamike ajalehtede erastamine. Esimene oli Postimees. 1991. aasta juulis toimus Tartus Savisaare valitsuse istung, kus võeti vastu otsus erastada Postimees töökollektiivile. Mõned kuud hiljem langetas valitsus vastu otsuse, mis nägi ette kõikide riiklike väljaannete erastamist avaliku enampakkumise teel. Kadastik oli aktiivselt ja kavalalt asja ajanud ning leht erastati väikeprivatiseerimise seaduse alusel. Ja mis peamine, ilma konkursita. Tagantjärele võib öelda, et Postimees sai uutes, turumajanduse tingimuste konkurentsieelise Tallinna lehtede ees. Töötajate omanikuks olemise karjäär jäi üürikeseks, sest Kadastik otsis üles Jaan Tõnissoni poja Heldur Tõnissoni ja tegi talle ettepaneku osta töötajatelt aktsiad kokku. Tõnisson oli parajalt rikas mees. Leht vajas investeeringuid, sest töötajatest omanikud ei suutnud seda teha. Hiljem müüs Tõnisson teatavasti Postimehe Norra meediakontsernile Schibsted. Kadastikul oli haruldane anne raha edukalt omanikelt välja ajada, et Postimehe paisuvat meediaimpeeriumit jõuliselt edendada.
Õhtuleht anti alguses toimetuse rendile, kuid hiljem sisuliselt kingiti see töötajatest koosnevale osaühingule, mille osanikeks said olla vaid need töötajad, kes olid lehes vähemalt paar aastat töötanud. Seejärel hakkas Hans Luik kokku ostma aktsiaid. Vahendajaks oli Anti Raudberg. Varsti oligi leht Luige oma.
Päevalehes läks väljaanne sujuvalt töötajate aktsiaseltsile. Hiljem maksti riigile teatud summa ja asi oligi klaar. Ametlikku erastamist ei toimunud.
Üleriiklike lehtede erastamine toimus erinevate mallide järgi, kuid tulemus oli enam-vähem sama. Kõigi väljaannete äriühingutes tekkisid kiiresti tuumikomanikud, mida võib nimetada ka kapitali kontsentreerumiseks. Ühiskond tuli ühe ropsuga sotsialismist kapitalismi. Seda perioodi võiks nimetada džunglikapitalismiks, kus uued seadused kehtisid ja ei kehtinud ka. Ajakirjandusmaailmas omandas röövkapitalismi võtted ja reeglid kõige paremini Hans Luik, olles ka Eesti ärimeestest kõige edukam. Kuid meil ei tekkinud päris meediaoligarhe, nagu Lätis.
Ajaloolise tõe nimel mainigem ka võtmeisikud, kelle haardesse lehed läksid: Päevalehes Margus Mets ja Peep Kala, Postimehes Heldur Tõnisson, Õhtulehes Hans Luik ja Maalehes Jüri Ehasalu.  
Aga Rahva Hääl? Meie seisund oli teistsugune. Olime fomaaljuriidiliselt valitsuse leht (ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsus märtsist 1990). Savisaare-Vähi valitsustel polnud selget arusaamist, mis lehega teha. Ise ma arvestasin variandiga, et leht saab avalik-õigusliku staatuse, nagu Eesti Raadio või Eesti Televisioon. Toonaste arengute taustal oli see äärmiselt tõenäoline variant. Arutasin asja kultuuriminister Lepo Sumeraga. Selgele seisukohale me ei jõudnud. Ta lubas Savisaarega nõu pidada, kuid sinna see asi jäi. Tegelikult polnud esimestel taasiseseisvunud valitsustel aega ega huvi Rahva Häälega tegeleda, oli tähtsamaid probleeme. Leht ilmus normaalselt, riigilt raha ei küsinud, poliitilisi lollusi ei kirjutanud.

(Järgneb)



Vaadatud 571 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi