Kalkajaka – Austraalia mägi, mis inimest ellu ei jäta

Queenslandi osariigi põhjaosas asub Austraalia üks ebaharilikumaid, salapärasemaid ja hirmuäratavamaid paiku. Seda nimetatakse Mustaks mäeks, kuid aborigeenidel on selle kohta oma nimetus – Kalkajaka.

Mõnikord nimetatakse seda neetud paika ja anomaalset tsooni ka Surmamäeks. Mägi koosneb hiiglasuurtest kivilahmakatest, mis näivat ulatuvat taevani, ning mäe sisemuses on hulgaliselt käike ja labürinte. Selles paigas on palju inimesi müstilisel kombel kadunuks jäänud.

Mäe kohta on palju legende ja müüte
Must mägi ei näe tavalise mäe moodi välja, vaid meenutab pigem suurt kivisöehunnikut, mis on hiigelveoautolt keset puid ja põõsaid maha kallutatud. See hunnik on aga üsna suur: mäe pikkus on ligi kolm kilomeetrit ja kõrgus 300 meetrit, selle moodustanud kivimürakate läbimõõt ulatub aga kuni kuue meetrini. Kõige selle tõttu näeb mägi esmapilgul välja väga imelik ja kummaline.
Geoloogide kinnitusel on Must mägi ehk Kalkajaka (hääldus: kalkadžaka) umbes 250 miljonit aastat vana. See koosnes algselt tardunud magmast ja graniidist, kuid aja, kliima ja erosiooni mõjul hakkasid suured kiviplokid lagunema ja äärtest murenema, kuni saavutasid praeguste kivimürakate suuruse.
Alates 1992. aastast jääb Kalkajaka mägi siinse rahvuspargi – Black Mountain National Park territooriumile. 781-hektariline park ongi saanud nime oma kõige tuntuma objekti, Musta mäe järgi.
Aborigeenid püüavad Kalkajaka lähedusse mitte sattuda, olles hirmutatud iidsetest õudsetest legendidest. Ka valged inimesed kardavad mäge, sest sinna läinud elusolendid on kõik kadunuks jäänud, nagu mägi oleks nad alla neelanud. Isegi loomad ja linnud hoiavad sellest paigast eemale. Ka lennukid siin ei lenda, sest neid kimbutavad magnethäired ja muud tõrked.
Eksisteerib iidne legend selle kohta, et ammusel ajal, kui inimrass oli veel väga noor, olevat ühte siinsesse, mäe lähistel paiknevasse hõimu asunud elama hirmus ja kole inimene, tervendaja, keda kutsuti Ihuõgijaks. Tema tung inimkeha vastu oli sedavõrd suur, et ebausklikud aborigeenid lubasid hirmust tema võimsuse ees tal mõnikord ära süüa mõne vanamuti või lootusetult haige hõimuliikme. Kuid kord, kui Ihuõgija oli taas väga näljane, astus ta üle kõigist piiridest ja sõi ära noore pealiku, kelle ta tabas magavana. Seejärel hakkas terve hõim tema vastu mässama ning loitsude tulemusel muutus Ihuõgija koletuslikuks maoks. Ta roomas hõimust eemale ja jäi elama Musta mäe südamesse. Vaid nälg sundis teda sealt aeg-ajalt välja tulema. Kuid sellest ajast alates ei tahtnud ei inimesed ega loomad elada selle mäe ligiduses.
Mäe kohta on liikvel ka uuemast ajast pärit legende. Nii väidavad müstiliste teooriate pooldajad, et Kalkajaka on tegelikult tehismägi, mis on kellegi (näiteks inimeste või tulnukate) poolt ehitatud. See, mida me praegu näeme, on kõigest mingi kunagise tsivilisatsiooni varemed.
Telekanali History Channel ühes saates käidi välja versioon, et Kalkajaka mäe moodustasid antiiksed astronaudid, kes kuhjasid massiivsed kivirahnud selleks, et nendega varjata kaevandustöid. Teise võimalusena võisid needsamad kivirahnud olla just kaevandamisest alles jäänud jäätmed.
Üks kohalikest legendidest aga väidab seda, et mäe sees on sissepääs maa-alusesse impeeriumisse, mida valitsevad reptiliaanid – tulnukad teiselt planeedilt, keda teenindavad orjadeks muudetud inimesed. Väidetavalt need reptiliaanid varastavadki mäe lähedusse sattunud inimesi ja viivad endaga kaasa.
Austraalia ufoloogid oletavad, et mäe all paikneb allmaailma viiv portaal, kus elutsevad sisalikke meenutavad koletised. Aborigeenid ei nimetanud neid tulnukateks, vaid deemoniteks või kummitusteks.
Veel arvatakse, et mägi peidab endas imelisi saladusi – iidse tarkuse kroonikaid, kuningate annaale ja vapustavaid aardeid, kuid mäesüdamesse viival teel kaitsevad neid valvurid, kelleks on surnud hinged, deemonid ja mürgised maod.
Austraalia folklooris on oluline koht legendidel vikerkaaremaost. Reeglina karistas ta neid, kes olid toime saatnud kurje tegusid. Mõnikord neelas madu inimesed alla, teinekord külvas ümbruskonnas lihtsalt kaost ja segadust. Aborigeenid peavad teda oma esivanemaks ja heategijaks, aga Kalkajaka suur mägi on tema alaline elukoht, tema kodumaja. Et mäest kurjad jõud eemale ajada, selleks korraldavad aborigeenid erilisi sakraaltseremooniaid. Nad usuvad, et kui vikerkaaremadu tunneb suitsulõhna, siis ta teab, et talle on külla tulnud sõbrad. Paleokontaktide teooria pooldajatel on oma seisukoht. Nende arvates on vikerkaaremadu tegelikult bioloogiline olend. Ufoloogide arvates võidakse vikerkaaremao all mõelda mingit kosmilise päritoluga aparaati või masinat.
Võib-olla on need kõik lorijutud ja väljamõeldised, kuid kohalikud elanikud soovitavad mäest igaks juhuks võimalikult kaugele hoida, sest siiani kostab sealt salapäraseid helisid: karjeid, hõikeid, nuttu, töinamist, valju kopsimist, ebamaist muusikat.

Inimesed ja loomad kaovad jäljetult
Mäest 25 kilomeetri kaugusel asuvas Cooktowni linnas 55 aastat elanud Saksamaa päritolu hobiajaloolane Hans Looser (1922-2010) oli Kalkajaka saladuste suur fänn, uurija ja koguja, kuid mäe maa-alustesse käikudesse polnud ta nõus minema. Ta kogus terve oma elu jooksul aborigeenide müüte ja legende Musta mäe kohta, aga samuti pealtnägijate mälestusi ja meenutusi. Ta pani kirja ka kõik inimeste teadaolevad kadumised Kalkajaka juures.
Mäe piirkonnas on aegade jooksul palju inimesi kadunuks jäänud. Esimene taoline kadumine registreeriti 1877. aastal ehk varsti pärast seda, kui siia oli rajatud valgete inimeste asula. Postiljon Grayner ratsutas hobusega ringi ja otsis taga karjast eemaldunud vasikat. Nii mees, hobune kui ka vasikas läksid jäljetult kaduma.
Mõned aastad hiljem püüdsid tagaajajate eest mäe sisemusse varjuda põgenenud sunnitööline Suhkrujala Jack (Sugarfoot Jack) ja kaks tema kaaslast. Rohkem ei näinud neid keegi.
Kolmteist aastat hiljem ajas Cooktowni politseikonstaabel Ryan siinkandis taga jooksus kurjategijat. Jõudnud otsingutel mäe jalamile, kadus temagi. Teised politseinikud läksid tema jälgi mööda ja nägid, et need viivad ühte koopasse, kuid sinna siseneda nad ei julgenud.
Peatselt lisandus teadmata kadunute hulka kullaotsija Peter Renn. Kuigi politseinikud otsisid meest mitu nädalat, polnud neil õnne.
Oakley Creeki farmi omanik Harry Owens siirdus ühel laupäevahommikul ratsa Musta mäe juurde, otsides taga plehku pannu kariloomi. Kui mees kokkulepitud ajaks tagasi ei tulnud, teatas tema partner George Hawkins sõbra kadumisest politseisse ja läks ise teda otsima. Selleks ajaks, kui politseinikud alustasid päästeoperatsiooni, oli ka teine mees kadunuks jäänud. Kaks pärismaalasest politseinikku läksid tema jälgedes ühte koopasse. Ainult üks tuli sealt elusana välja, kuid oli sellises segaduses ja šokis, et ei suutnud midagi asjalikku rääkida.
1920. aastatel proovisid kaks Euroopast pärit speleoloogi uurida mäge. Koopast nad tagasi ei tulnud, ja kadunuks jäid ka neid otsima läinud kaks politseinikku.
1932. aastal olevat juhtunud järgmine tragöödia, kui Harry Page’i nimeline kaardimängusuli jäi mäe juures kadunuks, kuid seekord õnnestus politseil ta leida. Kuid oli juba hilja. Mees avastati surnuna.
Lisaks inimeste ja loomade massilisele kadumisele on olemas veel teisigi tunnistusi anomaalsetest ilmingutest ja nähtustest Kalkajaka mäe piirkonnas. Näiteks on mäe kohal lennanud piloodid teatanud täiesti seletamatu ja ootamatu turbulentsi tekkimisest, samuti on olnud probleeme navigeerimisseadmetega. Inimesed on kuulnud imelikku müra, mingeid soigumisi ja möirgeid.
Üks kuulujutt pajatab, et kohalikud elanikud olevad jälginud tulnukate kosmoselaeva lendusid, millest eraldus surmavat radiatsioonikiirgust, mistõttu paljud laeva näinud inimestest hukkusid. Praeguseni esineb Kalkajaka piirkonnas tugevat radiatsiooni.

Jätkub ajakirjas...