Kas arvutid suudavad nüüdsest mõtteid lugeda?

12.07.2018 21:15
Kairit Rebane
Kommentaarid
0
Foto:

Kui tihti hoiame me n-ö keele hammaste taga ega ütle välja seda, mis meelel mõlgub ning pahatihti pobiseme nii mõnegi asja ja idee välja vaid vaikselt ja omas mõttes.

Nüüd selgub, et arvutile on õpetatud selgeks nipp, kuidas sellised mõttes vormitud, kuid välja ütlemata sõnad ikkagi välja peilida. Kõigi salatsejate õnneks vajab see meetod siiski „loetava” isiku külge vastavate elektroodide panemist ning mis enamgi veel – uus põnev meetod pigem lubab meil vabaneda pidevast telefoni- ja nutiseadmenäppimisest siis, kui tahaksime käsilolevat vestlust mõne asjakohase faktiga vürtsitada, kuid info vajab täpsustamist.
Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) uudistetoimetaja Larry Hardesty kirjutas hiljuti instituudi uudisteveerus sellest, kuidas nende teadurid on töötanud välja seadeldise, mis suudab kinni püüda ka need sõnad, mida inimene küll oma sisemuses sõnastab, kuid siiski häälega välja ütlemata jätab. Seadeldis koosneb inimese külge kinnitatavast aparaadist ja selle juurde kuuluvast arvutiprogrammist. Seadeldise küljes olevad elektroodid loevad sisemiste sõnade käivitatud neuromuskulaarseid signaale inimese näos ja lõualuus – ehk kõike seda, mida me vaid „oma peas lausume” – mis on inimsilmale nähtamatud. Signaalid sisestatakse masinõppe programmi, mida on õpetatud seostama kindlaid signaale kindlate sõnadega.
Lisaks kuuluvad seadeldise juurde ka luukandega kõrvaklapid, mis edastavad võnkeid näo luustikku mööda sisekõrva. Kuna klapid ei blokeeri sisekõrva, võimaldavad need süsteemil infot kasutajale edastada ilma, et vestlus katkeks või süsteemi töö kasutaja kuulmiskogemust ka ükskõik mis muul moel häiriks. Seega moodustab seadeldis tervikliku vaikiva arvutisüsteemi, mis laseb kasutajal märkamatult esitada küsimusi ja saada vastuseid üsna keerukaile arvutustele. Ühes katses kasutasid katseisikud näiteks süsteemi males, raporteerides hääletult oma vastase käike ning saades samamoodi hääletult vastuseks arvutipoolseid soovitusi vastukäikudeks.
MIT Media Labi magistrant Arnav Kapur selgitab: „Meie eesmärk oli luua tehisintellekt, mis toimiks liitintelligentsussüsteemina. Küsisime: kas oleks võimalik luua arvutisüsteemi, mis oleks veelgi inimesesse suunatum, mis sulandaks teatud moel inimese ja masina ning mõjuks meie endi tajuruumi välise laiendusena?” Kapuri magistritöö juhendaja meediakunsti ja –teaduse professor Pattie Maes lisab: „Me oleme sisuliselt võimetud elama ilma oma mobiiltelefonideta, mis on samuti digitaalseadmed. Kuid täna on nende kasutamine üsna häiriv ning tülikas – kui ma tahan otsida teavet, mis oleks käimasoleva vestluse kontekstis asjakohane, siis pean haarama telefoni, tippima sisse pääsukoodi, avama rakenduse ning tippima sisse sobiliku märksõna. See kõik tähendab, et pean oma tähelepanu keskendama telefonile, viies selle eemale oma keskkonnalt ja inimestelt. Sellele mõeldes oleme mina ja mu õpilased juba üsna tükk aega teinud katseid uute vahendite ja uute meetoditega täiesti teistlaadse kogemuse loomiseks. Tahame, et inimesed saaksid jätkuvalt kasutada nende seadmete kõiki vaimustavaid võimalusi ja nende kaudu saadaolevat infot, kuid teha seda viisil, mis lubab neil olla jätkuvalt ühenduses ka käesoleva hetkega.”
Teadlased on oma seadeldist kirjeldanud töös, mille tulemusi nad esitlesid ühel hiljutisel arvutiteaduste konverentsil. Kapur on töö esinumber, Maes vanemautor ning meeskonda kuulub ka Shreyas Kapur, kes on sama instituudi elektriinsener- ja arvutiteaduskonna üliõpilane.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 259 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi