Kas Harald Meri mõrva võti on tema Kautla kõnes?

23.12.2018 19:25
Lauri Nokkur
Kommentaarid
6
Foto:

Harald Meri mõrva taga võivad olla kõrged ­isikud, kes punase värvi kiiresti sinimustvalge vastu vahetasid ning kellel sellega ­seotud ­saladuste ­väljatulekust oleks ­olnud palju ­kaotada.

Jõulude eel meenub taas mõni karmim kuritegu, mida on püütud küll ühel, küll teisel viisil kalevi alla toppida – ilmselt selleks, et varjata uurimisvigu või lihtsalt küündimatust. Või hoopis midagi karmimat?
Üks selline teooria on, et Türil mõrvatud pastor Harald Meri oli KGB agent ja koputas inimeste peale. Selle teooria käis välja Enn Leisson – tollase ülemnõukogu erikomisjoni liige. Erikomisjon moodustati juba enne surnukehade leidmist ning lisaks Leissonile kuulusid sinna veel Villu Jürjo, Jüri Liim, Rein Järlik, Uno Ugandi ja Mart Laar. Lisaks üritas Leisson Meri mõrvas kahtlustada kaitseliitlasi – hilisem ajalugu on aga näidanud, et see oli väga rumal üritus.
See teooria on tuntud nii uurijatele kui ka ajakirjanikele, aga selle toetuseks pole välja toodud ainsatki fakti.
Harald Meri tapmisest on räägitud nii palju, et kui ta oleks kedagi reetnud, oleks kindlasti ka mõni tema ohvritest sõna võtnud ja rahvajutud kindlasti levinud. Aga midagi sellist ei ole välja imbunud ning tõendeid ja inimesi, keda väidetavalt Harald Meri reetis, ei ole leitud ja arvatavasti neid ei olegi. Nii et puhta vale väide, mis on tõestamata jäänud.

Punastest said sinimustvalged
Edasi teisele poole mõttelist rindejoont. Räägitakse ka, et Harald Meri dokumenteeris punaste kuritegusid nii sõja ajal kui ka pärast seda. Merit tundnud inimesed teavad, et tal oli kogutud ja süstematiseeritud hulk materjali.
Siin on küll sõna võtnud nii nõukogude kui noore taasiseseisvunud Eesti Vabariigi üks kõmulisemaid politseiuurijaid Koit Pikaro, kes on kinnitanud, et sellist nimekirja pole kunagi olnud, sest keegi pole seda kunagi näinud.
Viibinuks Koit Pikaro aastal 1989 Kautla memoriaali avamisel, kus pastor Harald Meri kõnet pidas, oleks ta aga kuulnud targa pastori meenutusi sellest, milliste õudustegudega said näiteks sealsamas Türist mitte liiga kaugel olevas Kautlas hakkama punased...
Mälujärgne tsitaat Harald Meri Kautlas peetud kõnest: „Kõige punasematest on saanud kõige sinimustvalgemad.”
Kautla kandiga sidus Merit seegi, et ta on olnud teisele poole jäävas Vahastu kirikus õpetaja ning sealtkandi inimeste kannatustega ning neile osaks saanud ülekohtuga hästi kursis.
Meri oli uurinud „värvivahetajaid” varem ning jätkas seda ka pärast Kautla memoriaali avamisel peetud kõnet.

Jõukad talud tehti maatasa
Et aru saada, mida Harald Meri uuris, tuleks korraks meenutada, mis seal Kautlas siis 40ndatel toimus. Esmalt tuleks teada, et Kautla pole kunagi olnud küla, ammugi mitte linn, nagu Ameerika ajalehed on kirjutanud, vaid edukas ja heal järjel talukoht. Kautla suurtalus (80 ha maad) oli 23 pudulojust, 20 lammast, 11 siga, 5 hobust, 150 õunapuud jne.
Nagu töökaid talusid ikka, tabas ka Kautlat ja ümberkaudseid talusid küüditamine. Küüditajad olid näiliselt võõrad, kuid info, keda küüditada, tuli ikka omakandimeestelt.
Kautla talu maad olid paigaks, kus kõige esimestena avaldati vastupanu punastele. Ardu, Paunküla ja Kautla piirkonnad olid ühed suuremad punaste vägivalla läbi kannatajad. See 1941. aasta tapatöö ja terror aga oli väga laastav, metsik ning verine.
Taganevatel venelastel oli “põletatud maa” taktika. Selle läbiviimiseks moodustati “hävituspataljone”. Kuna piirkonna metsatalude ja ka asulates elavate inimeste kogemused ja kartused olid läbiviidava hävituse osas tõsised, siis paljuski varjuti ümbruskonna metsadesse. Metsast kui oma kaitsjast ja liitlasest aga on eestlane alati varju otsinud. Oma osa andsid sellise otsuse langetamiseks tol momendil ka kuuldused Kautla kanti saabunud ja sealkandis baseeruvast Soomes moodustatud “Erna grupist”. Nende ümber koondusid ka relvastatud mehed-metsavennad. Varjamise üheks ajendiks oli ka juba 24. juulil punaste mahapõletatud Simisalu talu ja mõrvatud pererahvas, 53-aastased Gustav ja Rosalie Viljamaa.



Rängad mõrvad ja piinamised
Sõda on sõda. Aga Kautlas polnud tegemist sõja, vaid piinamiste ja tapmistega, mida Harald Meri hiljem uurima asus.
Otseselt Kautla mahapõletamise ajendiks oli viha, et neid, keda tuldi püüdma, kätte ei saadud. Mõrvade ja süütamiste algussignaali andis kohalejõudnud kapten Pasternak ja siis läks lahti põletamis- ning veretööks. Kõik Kautla talu hooned süüdati, neid aga oli tosinajagu. Talu roht­aias peksti läbi töömees Oskar Mallene. Seejärel löödi ta läbi suu lehma karjatamise metallvaiaga (algselt räägiti läbi kõri löödud puuvaiast) maa külge kinni. Veidi aja pärast kallati surmaagoonias mees bensiiniga üle ja pandi põlema.Sama saatus tabas ka perepoega Johannes Lindemanni. Ka tema kallati pärast peksmist ja piinamist, mida hiljem oma raportis nimetati ülekuulamiseks, bensiiniga üle ja süüdati põlema. Mees põletati elusalt elumaja lähedal olevas kraavis.Karjamaalt lüpsmiselt naasev, lüpsikuid kandev elupõline taluteenija, 60-aastane Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast. Karistus oli kohene. Tal võeti käsist-jalust kinni, õõtsutati edasi-tagasi ja visati elusalt põlevasse elamusse. Sama saatus tabas veel kolme inimest, nende seas ka Johannes Ummust. Kautla ümbruse metsades mõrvati veel 31-aastane Egon Utov, 27-aastane Alfred Kukk ja sama vana Heinrich Soilts, 29-aastased Harald Kalajõgi ja Helmut-August Metsma, 21-aastane Aksel-Martin Sisask, 25-aastane Arnold Kivipõld, 29-aastased Ida Praggi ja Hilda Kurg. Hilisematel kuupäevadel tapeti veel Priidik Peitel, Oskar Kaun, Voldemar Kirsioks, Aleksander Aagen ja 32-aastane Mihkel Kaali. Metsik talude põletamine sai teoks 5.–6. augustil. Kohalike inimeste kinnitusel tegeles sellega põhiliselt lätlastest moodustatud hävituspataljon. Taludest läks tuleroaks veel Selisaare, Sikemäe, Määrasmäe, Kubja, Kannukse, Keidamäe, Sepa, Väljataguse, Liivaku, Uustalu, Treieli, Vanapere, Nahkru, Sandi, Rätsepa, Kanarbiku, Härjasilla, Kasemetsa, Lepiku, Nõoda, Metsa. Samuti põletati strateegilisteks objektideks nimetatud Ardu koolimaja, puidust vana koolimaja nimega Koolirehi, Ardu meierei, Paunküla viinaköök.
Mahapõletatud Metsa talu aida ahervaremetest leiti veel hiljem A. Aageni säilmed. Nagu peatselt selgus, ka teda “kuulati” põhjalikult üle ja seejärel põletati elusalt. Nõoda talu vanaperemehel oli parajasti käsil mustem talutöö ja seljas katkised riided, kui hävitajad ootamatult õue vajusid. Tares katkuti seinalt tapeeti diivanile ja süüdati põlema. Põlema pandi ka kõrvalhooned. Peremees üritas aidaleekidest veel kätte saada kas või tervemaid püksegi, kuid ka need võeti käest ja visati tulle. Nii jäigi talumees ainult nende räbalatega, mis seljas. Suureks Nõukogude riigi vastaseks tunnistati ka põlevast laudast kuidagi välja saanud õues jalutanud siga. See riigivastane hävitati kaheteistkümne täägitorkega.

KGB teine võit
Pärast Harald Meri mõrva meenutasid mitmed inimesed, et Meri oli pühendunult uurinud punaste kuritegusid. Pieteeditundelise mehena ei tahtnud ta aga ühtegi süüdistust välja öelda enne, kui endas ja ajaloos täiesti kindel on – ja see võiski saada talle saatuslikuks.
Siinkirjutaja on püüdnud taastada Harald Meri käike ja suhtlemisi enne tema mõrvamist. See on keeruline. Vahepealsed aastad on mitmeid inimesi kaasa viinud, kes on elus, on aga elanud kõik need aastad suures hirmus.
Siiski arvatakse, et Meri tapjad polnud Eestist ega vajanud ka kohalike abi või infot. Türil olid 1990., kui pastor tapeti, veel vene luureväed ning piirkonnast oli neil hea ülevaade.
KGB teiseks võiduks, kui esimene oli Harald Meri igaveseks vaikima panemine, võib lugeda kuulujuttu, otsekui oleks Meri olnud KGB-ga seotud. Siinkohal ei pruugi olla päris puhtad ka toonaste kõrgemate uurijate südametunnistused – eks olnud nemadki ju punasest sinimustvalgeks saanud...
Igal juhul kinnitavad tema kunagiste koguduste liikmed, et tegu olnud väga uskliku ja isamaalise mehega, kelle mälestuseks ka nende jõulude ajal küünlad süüdatakse. Lisaks veel – uue aasta algul, 10. jaanuaril, täitub Harald Meri sünnist 101 aastat.

Vaadatud 1711 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Endla

tirige ükskord ometi need mõrvarid kohtu ette!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi