Kas kallistame või siiski pigem mitte?
Olen võtnud pikalt hoogu, et kirjutada kallistamisest. Olen võtnud ka aega, et süvitsi jälgida, mis toimub inimeste bioväljadega kallistamise hetkel ja pärast kallistamist.
Ma pole kunagi eriline kallistaja tüüp olnud, aga inimestega tegeledes on saanud inimesed mulle järjest armsamaks ning ma sooviksin teid kõiki alati kallistada. Pealegi on kallistamisest kujunenud tänapäeva üks tavapärasemaid sotsiaalse suhtluse vorme... seda ehk liigagi.
Kallistamise hetkel toimub mõndagi, toimub bioväljade segunemine ja intensiivne energiavahetus, mil inimese energiaväli saab tugevasti mõjutatud. Ükskõik kui puhta ja hea energiaga keegi on, me jagame teistega iseenda eluenergiat. Minu tähelepanekuga nõustub ka bioväljade tikkija Lille Lindmäe, kes on selgelt välja öelnud: “Hoiduge targu kallistustest! Palun mitte alluda kohustuslikule kallistamise hukatuslikule tasalülitamise jõule. Nii raisatakse end sõna otseses mõttes tühjaks.”
Need, kelle auraväli on tihkem, tugevam, jõulisem ja laiem, neid mõjutab energiavahetus vähem. Aga rohkem on meie seas siiski neid, kelle auraväli on hõredam, ebakorrapärasem ja mõjutustele vastuvõtlikum. Läbi kallistuse me jagame üksteisega kõike, ka negatiivset energiat, mida meis kõigis tänu duaalsele eksistentsitasandile olemas on. Kahtlemata on kallistamisel ka tervendav toime, kuid kallistamisega võib kaasneda ka väga laastav tagajärg.
Kallistamise hetkel muutub inimese auravärv, muster, kuju, tihedus, vibratsioon, sagedus, heledus-tumedus, valgus jne. Küsimus ei ole selles, kui kaitstud, tugev, puhas või tasakaalus keegi on, küsimus on selles, kui vastuvõtlikud me oleme muutustele ja mõjutustele. MIDA KONTRASTSEMAD ON BIOVÄLJAD JA NENDE SEGUNEMINE, SEDA LAASTAVAMALT TOIMUB ENERGIAVAHETUS.
Need, kes pidevalt kõiki kallistavad annavad endast konstantselt midagi ära või tegelevad konstantselt ise energiakorjega (seda endale teadvustamata). Kõike on võimalik loomulikult taastada ja tasakaalu viia, aga sedagi tuleb ülima tarkuse ja teadlikkusega teha, mille kohta suuremal osal inimestel teadmised puuduvad.
Ma jõudsin selle teadmiseni läbi enda isikliku kogemuse. Minu vastuvõtus käis inimene, kelle sees üldsegi puudus hingeenergia ja selle asemel oli võõras olend, võõras energia (mõelge kui suur bioväljade kontrast inimene versus maaväline). Mu keha vappus juba päev varem, kui ma teadvustasin, et midagi imelikku saab toimuma ja see isik pole päris see, kellena ta end esitleb. Ma ei pööranud suurt tähelepanu keha aistingutele, sest minu spetsiifikaks ongi kõiksugu anomaaliad ning igasuguste üllatustega olen juba harjunud.
Kohe alguses sättisin ma meie vahele veekannu, et ta ei saaks minu energiavälja agressiivse kallistuse poosiga sisse sõita. Terve vestluse aja ei suutnud ta rahulikult oma kohal püsida, vaid närviliselt küürutas end minu biovälja. Kui klient lõpuks püsti tõusis, siis seisis ta mulle üldsegi isiklikku ruumi ja võimalust andmata käed harali minu tugitooli ette ja mul ei jäänudki muud võimalust, kui püsti tõustes olin juba tema haardes. Ühe sügava hingetõmbega oli minu bioväli katki, lisaks eluenergia üüratu kadu ja täielik tühjus. Mind valdas tunne nagu minult oleks midagi üliisiklikku selja tagant ja salaja ära varastatud. Sellest ekstreemsest juhtumist on möödunud nädalaid ja minu bioväli endiselt veel taastub!
Sellest hetkest olen ma keeldunud kõikidest kallistustest ja pole oma taastuva bioväljaga ise teisi kallistama läinud. Näiteks mu trummiõpetaja, kes sõitis pikemaks ajaks Eestist ära, omal isiklikul vastutusel siiski hüvastijätuks kallistas mind. Hiljem selgus, et sai oma osa sellest, mis oli minuga eelnevalt just juhtunud. Seega kallid inimesed, pidage meeles, et kallistuse käigus me igal juhul seguneme, anname ja võtame. Vahe on selles, et ANDMINE JA VÕTMINE PEAVAD ALATI JÄÄMA TASAKAALU, AINULT SIIS ON KALLISTAMINE OK.
Jätkub ajakirjas...