Kas kass ikka sai kaasa?

Liinal ja Peetril on maakodu Tallinnast umbes saja kilomeetri kaugusel. See on Liina vanavanemate talu. Suvel veedavad nad seal peaaegu kogu aja, sest tore on paljajalu murul käia ja sügise poole ise peenrast juurvilju võtta või marju ja õunu suhu pista.

Talvel hoiab majas temperatuuri õhkküttepump, nii et nad saavad ilma pikema ettevalmistuseta ka talvel seal nädalavahetusi veeta. Nii nad otsustasidki eelmisel nädalavahetusel ilusa ilma tõttu maale sõita ja kevadiselt lõhnava looduse keskel olla.
Kuna Liina ja Peetri lapsed ei ela enam kodus, võtavad nad maale alati ka kassi kaasa. Kassil pole sõitmise vastu midagi ning ta jääb oma kenas puurikeses auto tagaistmel tavaliselt kohe magama.
Alati, kui nad maale või maalt tagasi linna hakkavad sõitma, on nad teinud sama nalja, et kas kass ikka sai kaasa. Nii ka seekord, kui reede õhtul maale sõitsid. No ikka sai.
Pühapäeval tahtis Peeter varem linna sõita, et spordivõistlust vaadata. Talvel nad ei julge telerit maamajas hoida, sest ükskord murti sinna sisse ja viidi kõik vähegi väärtuslik minema.
Niisiis hakkasid nad pärast keskhommikust sööki minema. Liina pani kassi puuri nagu alati.
Kassi kaasavõtmise nalja kumbki millegipärast ei teinud.
Seekord tegi Peeter selle nalja alles linnamaja parklasse keerates: „Kas kass ikka sai kaasa?“
Liina vaatas tagaistmele. Kassi ei olnud. Kassi ega tema puuri ei olnud mitte kusagil. Mis tähendas, et ta oli saja kilomeetri kaugusel maamajas ukse juures puuris. Sest Liina teadis kindlasti, et ta pani kassi puuri ja tõstis selle välisukse kõrvale.
Kirus Peeter mis ta kirus, aga võistlus jäi vaatamata ja selle asemel alustas ta taas sõitu maakoju. Ise aga muudkui mõtles, et mida küll kass võib mõelda: panid mu puuri, aga kaasa ei võtnud. Ja veel mõtles Peeter, et kunagi enam ei tohi tegemata jätta seda nalja, et kas kass ikka sai kaasa.