Kas kummitused ja kehavälised kogemused on kõigest uni?

12.10.2018 19:25
Kairit Rebane
Kommentaarid
0
Foto:

Need, kes usuvad nö paranormaalsusse võivad ju rahulikult võtta jutte sellest, kuidas siitilmast lahkunud kadunukesed ilmuvad öösel taas välja või kuidas kusagil kostub vali kärgatus enne seda, kui keegi lihtsalt minema hõljub? Aga mis siis, kui inimene sellesse ei usu või enamgi veel – midagi sellist suisa kardab?

Just sellistele inimestele mõeldes ning kogu loole mingit teaduslikku selgitust otsides kutsus Londoni Goldsmiths ülikooli professor Alice M. Gregory endaga koos kohvitama oma kolleegi Chris Frenchi, kes tegeleb justnimelt raporteeritud paranormaalsete juhtumite uurimisega. French kirjeldas tervet müriaadi lugusid inimestelt, kes kõik on midagi sellesarnast läbi elanud. Enamik sündmusi näisid saavat alguse pärast seda, kui inimesed olid voodisse heitnud. Ning siis juhtus mingi ebaharilik sündmus, näiteks ilmus mõni deemon, ümbrus tundus korraga võõras või oli selgelt tunda kellegi või millegi kohalolu. Samuti väitsid inimesed, et sellega kaasnes ka tunne, nagu olnuks nad oma voodi külge kinni liimitud, olles täiesti liikumisvõimetud.
Ei ole kuidagi imekspandav, et sellise kogemuse läbi elanud inimesed kirjeldavad kogemust, kui midagi paranormaalset. Kuid lisaks paranormaalsusele on osale neist sündmustest olemas ka teaduslik selgitus – unehalvatus. Just seetõttu pakkus teema huvi ka professor Gregoryle, sest tema erialaks on just nimelt uneuuringud.

Unehalvatus
Magades liigume läbi mitme unefaasi. Alustame kerge, aeglast silmamunade liikumist sisaldava faasiga, mis järjest süveneb. Ning seejärel liigume taas sügavast unest tagasi kiire silmamunaliikumisega faasi, mis on oma inglisekeelse nime järgi tuntud lühendiga REM-uni. REM-faas on see, milles me kõige sagedamini näeme ka värvikaid unenägusid. Ja samuti on see ka faas, milles meid kõige sagedamini võib tabada unehalvatus, oletatavasti on tegemist mingi aju turvamehhanismiga, mille töö on takistada meid oma unenägude põhjal ka tegutsemast, näiteks, et me ei prooviks päriselt ka lennata.
Kuid unehalvatuse ajal kanduvad REM-faasi osad elemendid edasi ka ärkvelolekusse. Need, kes seda kogevad tunnevad, et on üles ärganud ning võivad kogeda unenäolisi hallutsinatsioone ning näha kurja vaeva, püüdes end liigutada. See on üsna sage kogemus, mis esineb umbes 8% inimestest (kuigi see arv võib üsna drastiliselt kõikuda, olenevalt allikaist). Väidetavalt on võimalik unehalvatust isegi teatud inimestel esile kutsuda, kui nende unetsüklit teatud kohas ja teatud viisil katkestada.
Paljud teadlased, French nende seas, usuvad, et see annab selgituse suurele hulgale paranormaalsete kogemuste kirjeldustele. Tasapisi hakkab info unehalvatusest ka üha enam ja enam avalikkuses kajastust leidma, kuid seda enam on ka vaja selle, nii sagedasti esineva, nähtuse kohta rohkem teavet jagada.
Gregory on unehalvatusele pühendanud oma raamatus „Tukkuma jäädes: uneteadus hällist hauani” üsna hulga lehekülgi ka unehalvatusele. Kahjuks pole see põnev teos veel maakeelsena ilmunud, kuid lühidalt öeldes pakub Gregory välja, et osa inimeste suuremat soodumust unehalvatust kogeda mõjutavad mitmed nii geneetilised kui ka keskkonnapõhised faktorid. Naine möönab, et nüüd vajaksid need hüpoteesid testimist juba hoopis suuremate inimhulkade osalusel. Samuti selgub temaatilist teaduskirjandust sirvides, et seda kogemust võivad esile manada aidata ka stress, trauma, psühhiaatrilised häired ja füüsilised haigused.

Plahvatava pea sündroom
Mida uneuurijad lisaks unehalvatusele on veel paranormaalsete nähtuste valdkonnast enda valdkonda ümber kirjutanud? Vahel kirjeldavad inimesed, kuidas nad on kuulnud öösel kõva pauku või plahvatust, millel puudub igasugune selgitus: kõik riiulid on seinal, mööbel püsti, ühtegi jukerdava summutajaga autot ega mootorratast pole lähikonnas näha ning keegi pole ka elektrikitarriga salaja öösel magaja peatsisse hiilinud. Ka sellele müstilisele nähtusele on uneuurijail oma selgitus.
Mõiste „plahvatava pea sündroom” sõnastas suhteliselt hiljuti neuroloog JMS Pearce. Kui me uinume, siis hakkab retikulaarne formatsioon meie ajutüvel (see osa meie ajust, mis seostub teadvusega) tavaliselt piirama meie võimet liikuda ning asju kuulda ja näha. Kui me kogeme magades „pauku”, siis võib see tuleneda antud protsessi häiretest. Selle asemel, et kuulmisneuronid välja lülitada, lülitatakse need hoopis kõik korraga sisse.
Saraselt unehalvatusele on ka see valdkond valdavalt alauuritud, kuid professor Gregory kinnitab, et tema ja ta kolleegid on ühendanud jõud BBC Fookuse ning Brian Sharplessiga, et seda teemat rohkem uurida ning selle kohta rohkem andmeid koguda.



Ennustused ja ettekuulutused
Ja lõpuks, mida arvavad teadlased ettekuulutuslikest unenägudest? Võimalik, et näeme öösel unes sõpra, keda me pole aastaid näinud ning järgmisel päeval ilmub ta korraga välja ning helistab meile. French arvab, et isegi seda nähtust annab teaduslikult seletada. Viidates John Allen Paulose tõenäosustele keskenduvale uurimusele selgitab ta, et kuigi see sündmus võib tunduda hämmastav ühe päeva lõikes, siis pikema aja vältel on sellise sündmuse aset leidmine täiesti tõenäoline.
Teadlased avaldavad lootust, et nende selgitused sellistele paranormaalsetele nähtustele aitavad kaasa vähendada sündmuste kogemisega kaasnevat hirmu ja ärevust. Nad kinnitavad ka, et ärevusseisundi leevendamine on teaduslikult tõestatud kui üks unehalvatuse ilmnemist leevendavaid faktoreid. Seega – teades ja mitte kartes on suurem võimalus seda ka mitte kogeda.

Iidsed uneteadused
Aga mida teha siis, kui teadlaste selgitused tunduvad pigem lahjad ja poolikud ega too loodetud rahu ja kindlustunnet? Kas und on uuritud ka vaimsetes teadustes? Selgub, et muistsed teadmamehed on kõik und ja unes toimuvat nii ühel kui teisel viisil selgitanud kui ka unekunsti kasutanud.
Muistsed joogid kasutasid joogalikku und ehk jooga nidrat, mis aitab enne und lõdvestuda ja süvaseisundeisse laskuda, tiibetlastel oli terve salakoolkond unejoogat, muistsed šamaanid käisid unerännakuil ning ka tänasel päeval on suisa telefonidesse installeeritavad rakendused, mis peaksid aitama treenida teadlikku unenägemist. Aga mida on iidsetes uneteadustes pajatatud nende konkreetsete nähtuste kohta, mida teadlased siin ülalpool lahkasid?
Selgub, et möödunud sajandi alguse üks suurimaid elavaid müstikuid ja vaimseid õpetajaid Sri Aurobindo ning tema mantlipärijaks tõusnud õpilane ning süvajoogi nimega Ema on unevaldasid uurinud just nimelt teadvust lähtepunktina kasutades.
Sri Aurobindo ja Ema õpetuste kohaselt on uni ennekõike vajalik kehale puhkuse andmiseks – keha peab saama piisava aja lebada lõdvestunult ja täiesti liikumatult. Küll aga ei vaja samas mahus puhkust ei meie meel ega ka meie emotsioonide ja energiate keha ehk vitaalsus. Need kaks võtavad kordamööda aja ning lähevad magavast kehast välja uitama nii siinpoolsesse reaalsusse kui ka igasugustesse meele ja vitaalsuse tasandite valdadesse, mis ongi ligipääsetavad vaid unes.
Mõlemad joogaõpetlased jagavad sellesisulisi selgitusi õpilaste kirjadele ja küsimustele mitmetes meistrite sõnu ja mõtteid kajastavates teostes. Nemad kirjeldaksid antud kogemusi läbi meie meele ja vitaalsuse vastavalt kas kehavälise või sisetasandite seikluste, võitluste ja kogemustega.

Kas kõik uus on unustatud vana?
Kummalisel kombel kattub Sri Aurobindo möödunud sajandi esimeses pooles välja toodud unetsüklite kirjeldus üsnagi tänaste unefaaside kirjeldusega. Erinevusi muidugi on, sest joogameister jälgis liikumisi siiski lähtuvalt teadvuse ning selle erinevate aspektide kulgemise vaatepunktist. Unenägude nägemise kohta kinnitab ta, et und nähakse kogu aeg, välja arvatud põgus 10 minutit, mille käigus teadvus on jõudnud välja sügava teadvusetuumani, milles leiab aset tõeline kosutus ja puhkus. Kogu ülejäänud aja, nähakse tema sõnul siiski und, mida tänu läbi erinevate kihtide liikumise lihtsalt ei mäletata. Kogumikus „Une ja unenägude jooga” on toodud välja ka lihtne, kuigi tööd ja püsivust nõudev meetod, kuidas kogu öö unenäod jupphaaval meelde tuletada.
Ka ettekuulutuslike unede kohta on Sri Aurobindol vastus olemas. Tema kinnitusel kohtuvadki inimeste teadvuse eri osad oma öistel rännakutel üksteisega, lepivad kokku kokkusaamisi ja koostegutsemisi ning see kandub meie meelde kui unenägu tuttavast ning ajendab meid sageli ka ilmsi kokkuleppest kinni pidama ning tuttavat üles otsima. Kokkuleppe meenumine toimivat ka siis, kui unenägu ei mäletata. Siis tekibki inimesel see kummaline tunne, et on väga vaja keegi korraga üles otsida.
Ema ja Sri Aurobindo kinnitavad, et unenäod ja unemaailmades toimuv mõjutab meie igapäevaelu hoopis rohkem kui me seda oma ärkvelolekumeeles aimatagi oskame. Seega soovitavad nad igati hakata oma unedele hoopis suuremat tähelepanu pöörama. Unenägude meenutamist peavad Sri Aurobindo ja Ema oluliseks ka seetõttu, et sealsete sõnumite eristama õppimine suvalisest alateadlikust infost – siinkohal on nad teadusega igati sama meelt, et suur osa meie unedest ei tähenda midagi muud, kui vaid meele hajusaid sähvatusi – ning neis sõnumites peituvate metafooride lahti hammustamine ning sealsete rähkluste võitudeks pööramine on nende sõnul võtmetähtsusega saavutus inimese vaimses evolutsioonis.
Seega – kas on meie maailmavaade puhtalt materiaalne või teadvuseteaduse põhine, und tähele panna, rahulikult võtta ning selles peremeheroll saavutada on igal juhul kasulik.

Vaadatud 702 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi