„Kas mõnikord on parem olla vait kui iga hinna eest vastu mögiseda?“

Täpselt nii minult küsitigi. Vaatasin küsija ootusest suurtesse ja natuke niisketesse hirvesilmadesse ning mõtlesin, kuidas teda solvamata vastata.

Mõnevõrra teadsin küsimuse allteksti ja põhjust, millest selline pealtnäha pentsikuvõitu küsimus võrsunud oli.
Tavaline olukord: mees ja naine justkui elavad koos, samas ei ela ka. Omavaheline suhtlemine käib nii, et iga vahetatud lause on nagu tuline kahvel teise ribide vahele. Samas, kumbki osapool ei naudi säärast kestvat tüli ja pidevat ussitamist. Aga nii lihtsalt juhtub. Iga päev. Iga tund. Iga dialoog.
Mida siis vastata? Inimene ju ootab.
Sorisin palavikuliselt oma otsmikuaju tarkuseterade sahtlis ja pärast soliidset mõtteviivu paiskasin eetrisse järgnevad sententsid. Põhjused, miks mõnikord on parem vaiki olla.

Vajad aega mõtlemiseks ja sobiva vastuse koostamiseks
Jah, võib tunduda veider, kui sa kahekõne ajal üht­äkki vait jääd ja teine osapool üksinda edasi tänitab. Ent vaikus võib olla võimas tööriist. Kui sina ei vasta, satub teine osapool varsti segadusse, seejärel väsib ruttu ja lõpuks hakkab hoopis ise sinult mingisugustki vastust välja nuiama. Ja siin on juba sinul plusspunkt käes ja selge eelis see verbaalne võitlus enda kasuks pöörata.

Solvang ja emotsionaalne sapp pole argument
Kui sul pole midagi tarka öelda, ära erita suust kontrollimatut sõnavahtu. Seda on kerge rünnata, ümber lükata ja sinu enda vastu kasutada. Fakti­tühine sõim ja verbaalne vastase piitsutamine ei aita sind kuigivõrdki edasi, pigem ainult ärritab sinu kaaslast veelgi enam. Kui sul tuleb momendil heast argumendist või faktist nappus kätte, võta kasutusele esimene punkt (vaiki hetkeks) ja sa näed, et hetke pärast ronivad head mõtted ise sinu pähe. Jää rahulikuks ka kõige kriitilisemal hetkel: sellise taktika vastu on su vestluskaaslasel raske võidelda, ta hakkab ise koperdama, libastud ja siis on juba sinu hetk särada.

Vaikimine kui põlguse või austuse peegeldus
Kui olete oma vestlusele piisavalt puid alla loopinud ja te lõkendate mõlemad nagu üle küpsenud tšillikaunad ning sõnad teie huulilt muutuvad aina okkalisemaks, võib sinupoolne vaikus vastase pea lõplikult segi ajada. Kui sa midagi ei vasta, on raske aru saada, mida mõtled: kas oled väsinud, valmistud alla andma või vastupidi, sinus on maad võtnud nii sügav põlgus, et sa ei suvatse vastatagi. Ja nagu ütles kunagi üks tundmatuks jääda sooviv mõttetark: segaduses vastane on pooleldi löödud vastane.

Kurtmine kurtidele kõrvadele ei ole jätkusuutlik
Mõnikord tasub vait jääda ka siis, kui näed, et vestluspartner sind lihtsalt ei kuula. Tal on oma nägemus, oma teema, oma jutuvoog, mida ta soovib monoloogi vormis sulle pähe määrida. Vahet pole, mida sa talle vastad, ta ei kuule/kuula sind nagunii. Sellisel juhul tõmba sügavalt hinge, vaiki mõtlikult ja mõtiskle vastaspoole jutuvadina taustal kasvõi sellest, mida endale õhtuks süüa vaaritada. Kui vestluskaaslane väsib ja hakkab otsima sinu kontakti otsivate küsimustega (on ju nii? mida sina arvad? aga mis ta sulle ütles?), siis naase sujuvalt maa peale, ava suu ja kostita ligimest omapoolse mõtestatud tekstiga.

Kontrolli endale haaramine
Keset vestlust ajutine vaikimine on eriti hea tööriist näiteks läbirääkimiste ajal. Kui vastaspool tingib või teeb sulle omapoolse ettepaneku ja sina vastad ajutise vaikimisega, tekitab see teises kärsituse, nõutuse või segaduse (olenevalt rääkija vilumusest) ja ta võib lasta ohjad lõdvemale. Kohe, kui sina kontrollid täielikult olukorda, avad uuesti suu ja tulistad jutukaaslase mõttekurdude vahele omapoolsed tingimused.

Küll on küll
Mõnikord on targem vait jääda, kui näed, et see lõputu jaarutamine ei vii enam kuhugi. Üksinda rääkimine pole aga lõbus ja nii jääb sinu jutukas vestluskaaslane üsna pea vait ning sa võid käima tõmmata uue jututeema. Või siis mõnusalt minema taaruda, oma valik.

Õigus olla mitte sisse segatud
Sageli on nii, et teisel inimesel on mure. Ta vajab sinu käest tuge, nõu, lohutavat sõna või efektset lahenduskäiku. Kui sa tahad sukelduda tema probleemidesse, anna tuld. Kui aga tunned, et sa ei taha saada segatud võõrasse peretülisse, räpastesse üksikasjadesse naabri kassi röövimisel või oled lihtsalt teise suminast väsinud, distantseeri end tüüne vaikimisega. Äärmine vajaduse korral piirdu mõne kerge mühatusega. Sinu vaikiv olek ei sobi suure tõenäosega abivajava kaaslase agendasse ja varem või hiljem taandub ta rahutult porisedes, otsides silmadega uut ohvrit, kellele oma sõnakamm turja keevitada.
Lõpetuseks: juba meie esivanemad teadsid, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nagu ütleks selle peale Ženja Fokin: ja nii ongi.