Kas Tallinnas on kaubamärgikultus?
Tallinna inimesed suhtuvad riietesse hoopis teistmoodi kui lõunaeestlased, nendib Helena, kes suhtleb tihedalt oma Tallinnas elava kooliõe ja sugulastega.
Hiljuti kirjutas sõbranna talle, et ostis vabariigi aastapäeva üheks peoks uue kleidi. Helena mõtles, et tema oleks sellises olukorras kirjeldanud kleiti ja nimetanud hinna, aga sõbranna nimetas ainult firma nime, mis peaks nagu iseenesest kõik ütlema.
Ega see ei tähenda, et Helena oleks sõbrannaga riidu läinud, aga nad nentisid, et elavad väga erinevate väärtushinnagutega maailmades.
Džemper tegi ootamatult popiks
Helenale meenus kohe, kuidas nad koos mehega ükskord Tallinna sünnipäevale läksid. Mees mõtles, et pintsak on vist liiga pidulik ja pani selga ühe kaua kapis seisnud, kaltsukast ostetud džempri. Kodus veel kahtles, kas see pole liiga tavaline. Kuna ta pluusi väel ka ei tahtnud olla, siis pani džempri ikkagi pluusile peale. Ta oli täiesti hämmastunud, kuidas Tallinnas seal peol isegi noored neiud kiitsid tema džemprit ja tema head maitset. Mis tal muud üle jäi kui kohmetusest nõustuda, et tal on hea maitse. Läks siis WCsse, uuris peeglist oma džemprit ja avastas, et neiud imetlesid tema rinna peal kirja Ralph Lauren ja kahe nime vahel kollast hobust.
Helena imestas, et see on uskumatu maailm: vana džemper ja vana firma, aga suhtumine on hoopis teine, kui oleks tundmatu firma uue džempri selga pannud.
Nüüd naljatas mees, paneb pealinna minnes alati selle džempri selga, sest ta oli sellest tähelepanust nii meelitatud ja seega peab see üks hea džemper olema.
Kodukandis „firmaga“ särada ei saa
Helena ütleb, et tal on ka kodus firmariideid küll, aga kodukandis nendega särada ei saa.
Helena Tallinnas elav sugulane kogus ükskord hulga n-ö mainekaid kasutatud riideid kokku ja tegi kohalikus poes ja ema töö juures suure müügipäeva. Ta oli nii pettunud, et peaaegu mitte keegi ei pööranud firmasiltidele tähelepanu. Vaadati ikka, et oleks mugav ja soodne. Kui sugulane hiljem Tallinnas needsamad riided müüki pani, siis käis tõsine ostmine ja vägagi vaadati silte. Kui oli ikka nimekas firma, osteti toode ära ka siis, kui tundus veidi suur või väike.
Helena meenutab, et ta on siiski säranud ühes imeilusas, tõsi küll, tundmatu firma tehtud õhtukleidis, mis oli kohalikust kaltsukast ostetud. Paljud kiitsid, et nii hea maitse ja nii ilus kleit. Pärast seda, kui ta oli kleiti mitu korda kandnud, müüs ta selle ühele tuttavale edasi ja too naine tõmbas ka ühes pulmas sellega palju tähelepanu. Helena küsib, et kui kaks inimest tõmbasid selle kleidiga pidudel tähelepanu, mis tähtust siis on, kust see ostetud on ja mis firma selle tegi. Keegi ei aimanud, kust see kleit pärit on.
On ka teistsugust suhtumist
Helena tunneb ka ühte Tallinna ärinaist, kes on sage kaltsukate külastaja ja leiab endale sealt väga stiilseid riideid. Tema ei vaata kaubamärke, vaid eelkõige seda, kas kleit sobib talle ja kuhu sellega sobib minna. Tal on palju ametlikke kohtumisi, aga ta ei taha kogu aeg samades riietes käia. Samas ei raatsi ta pidevalt uusi kalleid riideid osta. Ta saaks sissetuleku poolest seda endale lubada, aga arvab, et täiesti mõttetu on riiete peale nii palju kulutada. Helena tunnistab, et too naine käib väga maitsekalt riides, sest ta on leidlik ja tal on hea maitse.
Helena julgustab firmariietest huvitatud tallinlasi külastama oma kodulinna kaltsukaid, kust saab odavalt firmariideid. Samuti võiks külastada väikeste kohtade kaltsukaid. Seal võib sattuda huvitavate leidude peale, mis pealinna poest kohe kaoks. Ta julgustab üldse kaltsukaid külastama, sest siis saab sama raha eest mitmekülgsemalt riides käia.