Kas te usute kaetamist?

Keegi on mind ära sõnanud, kurja silmaga vaadanud, ära kaetanud – kui sageli kuuleme taolisi ütlusi! Rida katastroofe, mida me ei suuda vältida, hulk probleeme, millele ei näi lõppu tulevat, kõikvõimalikud ebameeldivused, mis meid päevast päeva jälitavad…

Aeg-ajalt küsime endalt, kas pole mitte kõige selle taga mõni halbade kavatsustega inimene, kes on meid ära neednud, mistõttu meid tabavad nüüd aina saatuselöögid. Jah, nõiad eksisteerivad tõepoolest, kuigi neid pole eriti palju…
Kummalistest sündmustest, mis toimusid ühes prantsuse külas, räägib asjaosaline ise.
“Ta tuli siia varahommikul, ilma igasuguse põhjuseta. Ei öelnud midagi... Vaatas hooneid, köögiust, lauta... Aga sõnnikuhunniku taga olid hangud. Ja tema võttis nad kätte ja hoidis nii, nagu hoitakse mõnd asja, kui ei teata, mida oma kätega parasjagu teha… Ja torkas hangud keset hoovi lebavasse puukändu... Pärast ei suutnud mitte keegi neid hange sealt enam kätte saada! Roostetanud hangud ja mingi... nõidus!?”
Sellest jutustas Jacques Fremies, tohutute kämmalde ja võimsate õlgadega 40-aastane suur tugev mees. Kuidas siis nii? Sellise jõuga inimene, ja ei suuda nüüd välja tõmmata üht viletsat hangu, mis asub kõigest mõne sentimeetri sügavusel pooleldi mädanenud puutükis? See pole lihtsalt võimalik!
Muide, nagu ka kõik muu, mis farmis toimuma hakkas alates hetkest, mil Anrie, nõid, nagu teda siin nimetatakse, võttis endale pähe soovida neile surma ühe arusaamatuse pärast, mis puudutas kahe põllu vahelist piiri. Kõigepealt sattus tule alla Monique, Jacquesi naine. Järgmisel päeval pärast nõia visiiti jäi ta palavikku ja kogu kehas al­gasid tugevad valud.
“Mul oli selline tunne, nagu oleksin sattunud veskikivide vahele!” jutustab ta. “Kogu kehas polnud ühtegi tervet kohta. Ja seda minul, kes ma polnud iialgi haige! Ma pole juba üle kahekümne aasta mitte päevagi puhanud!”
Perearst ei saanud millestki aru. Algul arvas ta, et see on gripi raske vorm, siis, et mingi viiruseline infektsioon, lõpuks diagnoosis ta organismi üldise kurnatuse. Ta kirjutas ravimeid, aga neist polnud abi. Monique’i kummaline haigus kestis 9 päeva.
Seejärel murdis Jacques jalaluu. Õnnetused ei läinud mööda ka loomadest. Lehmad ei andnud enam piima, kanad jätsid katki munemise. Isegi pangas hakkasid asjad tagurpidi minema: hakati nõudma laenu tagasimaksmist, mis pidi tegelikult toimuma alles kolme aasta pärast… Fremies’de perekond sai peagi aru, milles asi. Nad tegid piiritülis märkimisväärseid järelandmisi. Otsekohe lakkasid kõik ebameeldivused. Jäid ainult need roostetanud hangud keset hoovi, justnagu hoiatuseks, et tuleb alati valvel olla… “Proovige minu vastu tegutseda – ja kõik al­gab otsast peale.”
“See on Anrie’i needus,” räägib Jacques Fremies. “Tema neid hangusid kinni hoiab. Ja need jäävad sinna seniks, kuni tema tahab. Pole mingit võimalust neid kätte saada.”
Appi tuli madam Gaito, eakas naisterahvas, kes oli tegelenud needuse mahavõtmisega juba 50 aastat. See kõhetu väikest kasvu heasüdamlik naine lausus mingi arusaamatu fraasi ning tõmbas siis hangu ühe käega, ilma erilise pingutuseta puukännust välja.
See sündmus leidis aset 1994. aastal. Probleemid kestsid 4 kuud ning haihtusid siis, pärast madam Gaito vahelesegamist, nagu võlukepikese väel.

Jätkub ajalehel...